Põllumajandustootmises tekkiv ammoniaagiheide on inimesele surmav
90% ammoniaagiheitest tekib põllumajanduses. Õhusaaste on endiselt peamine keskkonnast tulenev enneaegsete surmade põhjus. Maaeluministeeriumi põllumajanduskeskkonna büroo peaspetsialist Sandra Salom kirjutab Maablogis saaste vähendamise võimalustest.
Euroopa Liidus on kokku lepitud siduvad eesmärgid, et piirata kasvuhoonegaaside ja välisõhu saasteainete heidet. Halb õhukvaliteet kahjustab lisaks inimeste tervisele olulisel määral ka ökosüsteeme.
Õhukvaliteedi parandamiseks on Euroopa Liidus vastu võetud Euroopa puhta õhu pakett, mille eesmärk on aastaks 2030 vähendada õhusaaste kahjulikku mõju inimese tervisele 40% võrreldes 2005. aastaga.
Eesmärgi saavutamise üks vahend on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste piiramist (nn NEC direktiiv). Sellega on kehtestatud igale Euroopa Liidu liikmesriigile õhusaasteainete heitkoguste vähendamise kohustused aastateks 2020 ja 2030 võrreldes 2005. aasta tasemega.
Direktiiviga riigile pandud kohustuste täitmiseks koostas Keskkonnaministeerium tänavu dokumendi „Teatavate õhusaasteainete heitkoguste vähendamise riiklik programm aastateks 2020–2030“ (ÕVP). See annab muu hulgas suuniseid, kuidas põllumajandussektoris õhusaasteaineid vähendada. Programmi koostamisse oli kaasatud ka Maaeluministeerium.
Lisaks avalikustas Keskkonnaministeerium 2019. aasta septembris ammoniaagijuhise, mis koosneb pikemast ülevaatest „Põllumajanduslikest allikates pärineva ammoniaagiheite ennetamise ja vähendamise juhenddokument“ ning kokkuvõtlikust dokumendist „Hea põllumajandustava raamjuhend ammoniaagiheite vähendamiseks“.
Juhis on soovituslik ja sellest leiab teavet erinevate meetmete kohta, mille võtmisel saaks ammoniaagi heidet vähendada.
Õhusaaste on surmav
Vaatamata õhu kvaliteedi üldisele paranemisele on õhusaaste endiselt peamine keskkonnast tulenev enneaegsete surmajuhtumite põhjus, mille tagajärjel sureb EL-is igal aastal hinnanguliselt 400 000[1] inimest. Lisaks inimeste tervise kahjustamisele mõjutab õhusaaste ka keskkonda ning seetõttu on võetud eesmärk seda kogu Euroopa Liidus oluliselt vähendada.
Saasteained võivad pärineda kas looduslikest allikatest (näiteks metsatulekahjudest) või olla inimtekkelised. Peamised inimtekkelised õhusaasteallikad on tööstus, energeetika, põllumajandus ja jäätmekäitlus.
NEC direktiiviga on liikmesriikidele kehtestatud kohustused vähendada heitkogust viie peamise õhusaasteaine puhul: vääveldioksiid (SO2), lämmastikoksiidid (NOx), lenduvad orgaanilised ühendid (välja arvatud metaan), ammoniaak (NH3) ja eriti peened osakesed (PM2,5). Liikmesriikidel on õigus otsustada, milliseid meetmeid võtta, et täita direktiivis sätestatud heitkoguste vähendamise kohustusi.
90% ammoniaagiheitest tekib põllumajanduses
Viiest nimetatud õhusaasteainest tuleb põllumajanduses suurt tähelepanu pöörata ammoniaagiheite vähendamisele, kuna ligi 90% ammoniaagiheitest tekib just selles valdkonnas (2017. aastal 10,25 kt[2]). Peamised heiteallikad on sõnnikukäitlus (nii sõnnikuhoidlad kui ka sõnniku laotamine) ning mineraalväetiste kasutamine. Ammoniaak võib sõnnikust kiirelt õhku lenduda, põhjustades õhu kvaliteedi langust, mis omakorda võib kahjustada ka inimese tervist. Ammoniaak on lisaks tervisele kahjulik ka ökosüsteemidele; ohustatud on eelkõige tundlikud liigid. Liiga suur lämmastikukogus pinnases põhjustab muldade hapestumist, veekogude taimsete toitainetega rikastumist ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemist.
NEC direktiivi kohaselt tuleb aastaks 2030 vähendada ammoniaagiheidet 1% võrreldes 2005. aastaga. Kuigi heide ei ole 2005. aastaga võrreldes tõusnud, võib see kasvada, kui loomade arv kasvab. Maaeluministeeriumi hinnangul on enamiku loomagruppide puhul ruumi mõõdukaks kasvuks aastani 2030. Prognoositud on, et veiste arvukus võib 2016. aasta 248 200 veiselt, sh 86 100 piimalehmalt kasvada 2030. aastaks 285 000 isendini, sh 99 000 piimalehmani. Sigade arvus on oodata 2030. aastaks võrreldes 2016. aastaga märgatavat suurenemist 265 900 loomalt 357 000 loomani. Prognoositakse ka lammaste ja kitsede arvu kasvu; kodulindude arv jääb eelduste kohaselt stabiilseks. Loomade arvu suurenemine tingib sõnnikukoguse suurenemise, samuti kasvab Maaeluministeeriumi prognoosi kohaselt mineraalsete lämmastikväetiste kasutamine.
Ammoniaagiheite vähendamise võimalused
Eelmainitu tingib vajaduse lisameetmete võtmiseks, sest vastasel juhul NEC direktiivi eesmärki ei saavutata. ÕVPs analüüsiti erinevate suuniste mõju õhuheitmele ning pakuti välja kolm potentsiaalset meedet. Ammoniaagiheidet vähendavate meetmetena toodi välja järgmised:
- vähesaastavad sõnnikuladustamistehnoloogiad: vedelsõnniku säilitamine telk- või betoonkatusega hoidlates, samuti kinnistes teras- või plastikmahutites
- vähesaastavad sõnnikulaotustehnoloogiad: vedelsõnniku sisestuslaotus
- mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramine, kasutades väetiste kiiret muldaviimist
2015. aastal moodustasid valdava osa sõnnikuhoidlatest laguuntüüpi hoidlad ehk süvendisse rajatud veetihedad rajatised, mis on enamasti kaetud loomuliku koorikuga. Selliste hoidlate üheks puuduseks on suur ammoniaagiheide, mida saaks vähendada, asendades need rõngasmahutite ja kinniste mahutitega. Kõige suurema ammoniaagiheite vähendamise mõjuga oleks vedelsõnnikuhoidlate katmine tihedate kaante, katuste või katetega, mispuhul ammoniaagi heitkogus väheneks 80%.
Et ladustamisel saavutatud heite vähendamine ei läheks laotamisel raisku, on oluline mõju sõnnikulaotustehnoloogiatel. ÕVPs toodi välja, et vähem saastav vedelsõnniku laotustehnoloogia on sisestuslaotuse kasutamine, mille puhul vedelsõnnik suunatakse mulda tehtud lõhedesse. Olenevalt laotusviisist jäetakse lõhed avatuks või suletakse, kusjuures võimalusel tuleks eelistada suletud lõhega sisestuslaotust, mis vähendaks ammoniaagiheidet 80%.
Mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramiseks on võimalik kasutada väetiste mulda viimise ehk sissekünni meetodit. Väetiste mulda viimine peab olema võimalikult kiire, et vähendada pinda, kus võib tekkida ammoniaak. Lahenduseks oleks kombikülviku kasutamine, mis ühe sõidukorraga viib mulda nii seemne kui ka väetise, või kultiveerimine pärast mineraalväetiste laotamist.
Kirjeldatud kolme meetme akumuleeritud netokuluks perioodil 2020–2030 on hinnatud 92,4 miljonit eurot, misjuures kõige kulukamaks meetmeks on sõnnikuladustamistehnoloogiad.
Toetused sõnnikuhoidlate rajamiseks
Põllumajandustootjatel on võimalik taotleda toetust Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetmest 4.1 „Investeeringud põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamiseks“.
Meetme üldeesmärk on toetada põllumajandusettevõtjate tulemuslikkuse parandamist tootmise kaasajastamise ja ühise majandustegevuse edendamise, keskkonnahoidlike põllumajandus- ja loomakasvatusehitiste rajamise ja uuendamise ning keskkonnasõbraliku energia tarnekindluse suurendamise kaudu. Meetme alusel on seni toetatud 185 sõnnikuhoidla rajamist ning 43 sõnnikulaoturi ostmist.
Ka Maaeluministeeriumi eestvedamisel koostatava uue, valdkonnaülese strateegiadokumendi „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ eelnõus on viidatud koostatud ÕVPle ning välja toodud, et õhukvaliteedi eesmärkide saavutamiseks ja valdkondlike rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks peab muu hulgas eelistama investeeringuid nii sõnnikuhoidlate parendamisse kui ka sõnnikulaotamise tehnoloogiasse.
Samuti oleme koostamas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava aastateks 2021–2027, mille meetmete väljatöötamisel arvestatakse õhukvaliteedi eesmärkidega.
