Proovisõit | C5 Aircross, samm ahvatluse suunas
Tõtt öelda polnud ma kunagi mõelnud Citroëni ostmisele. Jah, ma teadsin üht-teist selle margi värvikast ajaloost, mis algas juba 1930. aastate keskpaigas.
Olin kursis rallimaailma saavutustega ehk peale sajandivahetust teenitud arvukate MM-tiitlitega, märkasin disainerite püüdu kõigest väest oma kolleegidest erineda. Aga viimase puhul kogesin ka liiale minemist, isegi maitsevääratusi. Ning see muutis mu pigem ettevaatlikuks.
Seega lähenesin Citroën C5 Aircrossile täiesti eelarvamustevabalt (kui ostja) ja täieliku eelarvamusega (kui inimene, kes on seda marki autosid märganud ja neist mõelnud).
Üllatus väljas, rõõm sees
C5 auto üllatas mind mitmes mõttes. Esiteks parkimisplatsil, kus ta seisis musta ja uhkena kui lind, kes ei kavatse ka talveks siit kusagile lennata. Jah, ekstravagantsust oli veidi (ja veidi rohkemgi): esiuste ukse alumistel servadel, aga ka nina alaosas ilutsesid punased ovaal-rombid, punaselt kumasid katusereelingute servad – aga muidu oli kõik pigem vaoshoitud, seda eriti Citroëni nn kaktustega võrreldes. Välimus oli niiviisi parajalt optimistlik, sarnanedes oma olemuselt veidi hiljem kogetud sõiduomadustele.
Teiseks üllatas C5 Aircross, kui sisse istusin. See on just paras lahendus igapäevasele juhile, kes ei soovi auto rooli hoida pooleldi lamades, vaid ümbritsevast oma silmaga kena ülevaate saada. Loomulikult on istme kõrgus nn valikute küsimus, aga tähtis on, et auto võimaldaks eelistada ka piisavalt kõrget varianti.
Põlve toetasin mõnusalt vastu konsooli, käiguvalits jäi mugavalt sõrmede haardeulatusse ja küünarnukk asetus kindlalt kahele poole avaneva kaanega laekale. Käiguvalitsa kõrval paiknes kettake sõidurežiimide valikuga, mõni sentimeeter eespool Start-stopp-nupp ja tagapool elektrooniline seisupidur. Sisuliselt juba klassika, võib öelda. Aga väga mugav, kui söandad harjuda.
Salong. Tõesti salong
Ekraan kuvab infot peaaegu et vastavalt sõitja soovidele. Ainus, mida ma pakutavast ei leidnud, oli keskmine kütusekulu. Jah, muutuvkulu muutus kenasti silme ees, aga püsiv… - ehk mu enda viga? Praegu tuli aga usaldada raamatutarkust: kaheliitrise diiselmootoriga (132 kW) mootoriga auto peaks 100 km kohta küsima keskmiselt 4,7 liitrit kütust, 1,6-liitrine bensiinimootor (132 kW) aga 5,6.
Ekraan on parajalt suur, piisavalt puutetundlik ja üheselt mõistetavate märkidega varustatud servaga. Sellest allpool paikneb autos veel rida klahve, mille käsitlemine tõtt öelda enam nii mugav polnud, pealegi tõmbas selle õige otsimine silmad teelt liiga alla. Aga õnneks paiknevad kirjeldatud reas need klahvid, mida peaks üldjuhul kasutama juba enne liiklusesse sukeldumist.
Ruumi on nii juhil kui sõitjatel piisavalt. Kui, siis pisut laiem võiks olla tagaistme vahe, et 1.85 ja pikemad sõitjad saaksid kauem kestval reisil rahulikult jalgu sirutada. Samas kostis tagumiselt istmelt kommentaare, et seal võib olla mugavamgi kui ees. Lisaks on salong mõõdukalt ja mõistlikult valgustatud, tekib tõesti salongi tunne.
Pakiruum mahutas hästi suure reisikoti ka nn sõidusuunas, mis minu jaoks on kindel märk täiesti piisavast panipaigast.
Eriliselt pehme ja sujuv
Nüüd sõitmise enda juurde. Kulgesime head mitusada kilomeetrit ja sõbrunesime selle aja jooksul C5 Aircrossiga peaaegu täielikult. Ta näitas end sujuva, elegantselt teekonarusi ületava kaaslasena – ja seda märkasid ka teised autos olnud. Veidi ehmuma pani suuremal kiirusel pöörde tegemine – see lõppes korraliku kummivilinaga, mis minu kui alahoidliku sõidumehe repertuaari tavaliselt ei kuulu.
Mootori ja automaatkasti koostöö oli sedavõrd sujuv, et jäi märkamatuks. Kiirendusest ning ainult esiveost jätkus täiesti.
