Kiirenduse üle ei saa tõesti kurta, seda ka 1,6-liitri ja kuuekäigulise automaatkasti puhul, mis mul kasutada oli. Möödasõit tundus vaid õige hetke valimise küsimus, lörtsisel teel kiirendamine nõnda, et võimalikule kirujale jalgu ei jääks, polnud samuti probleem.

Auto hoidis mõnusalt joont ja sõidurütmi, ei hakanud lörtsivaaludega kaasa mängima, vaid reastas end ruttu kuivemale pinnale tagasi. Ning kütust sõi ta peaaegu et viiemeetrise kerega ja koguka auto kohta pigem vähe. Mitte küll nii vähe, kui tehniliste andmete loetelus, neli-viis liitrit sajale, aga ilmselt on auto ruumala ja kaalu suhe siiski kenasti paigas.

Varustatuselt tundub Insignia just nö paras. Üks parimaid leide on nö maatriks-esituled, mis kustutavad end vajalikul hetkel sektori kaupa. Harjumatu on küll põrutada vastutulija suunas, sinine tuluke ekraanil põlemas, aga ei, keegi ei vilguta ning pimeduse-valguse piir nihkub viisakalt vastusõitja nina eest kõrvale.

Natuke enne tulesid kuvatakse esiklaasile auto kiirus ja parajasti valimis olev raadiojaam. Kõlarid on ka täitsa keskmised. Ühesõnaga, sõida ja naudi! Talve aitavad üle elada soojendusega rool (nupp asub kohe vasaku pöidla all) ning soojendusega esiklaas.

Ruumi, nagu võite arvatagi, on suures autos küll. Istmed on mugavad, ainus mure oli väljuda nn seadistusest, mis mul igapäevaselt tarvitusel: iste kõrgel, rool esipaneeli vastas, ise natuke rooli kohal kummargil. Samas sobis käetugi kenasti küünarnuki alla.

Sisekujundus on soliidne: tume sisu, hele lagi. Esipaneel on venitatud kenaks ruumile laiust lisavaks ribaks, kust midagi pole ära võtta ja kuhu midagi ei soovi ka juurde panna.

Pakiruumi luuk avaneb nn Opeli rõngast, aga luuk ise on üles upitamiseks piisavalt raske. Kui see siiski tehtud, avaneb korralik koobas. Nii suur, et kui tundub, et kogu ruum on juba täis, saab selle „täie“ üksteisele otsa tõsta ja veerand ruumi lõhutud puid veel kõrvale laduda. Ise proovisin.