PROOVISÕIT | Soliidne Superb
Auto, mille gaasipedaali surudes võid jõuda 7,7 sekundiga sajakilomeetrise tunnikiiruseni ja kui jagub sobivaid teid ja kannatust oodata, siis 240 km/h lõppkiiruseni. Kumbagi ma otsast lõpuni läbi ei proovinud, sest Superb pole võidusõiduauto, vaid soliidse välimuse ja pigem peitu hoidva võimsusega pereauto. Või siis näiteks ministri ametisõiduk. Eriti – mida kinnitavad ka ostjate eelistused – aga firmaauto.
Hea on tunda kapoti alla peidetud jõudu, aga iga päev on sellest kindlasti tähtsamadki ruumikas salong ja mahukas pagasiruum. Viimane on nii mahukas, et sa lihtsalt ei leia reisile võtmiseks nõnda palju vajalikke asju. Pakiruum avaneb puldist ning kate jääb asendisse, mis ei lase ka viltusel vihmal sisse sadada.
Oma reisi võid plaanida parajalt pika, sest vaatamata jõulisusele võtab proovitud Superb maanteel kuni 6 liitrit kütust 100 km kohta ja kui linnu ka pisut läbida, siis ikkagi alla 7 l 100 km kohta.
Sõita on mugav ja veel pisut mugavam: kõik on mõõdetud, töödeldud, täpselt paras ja kindel. Võibolla liigagi täpne, paras ja kindel, võin lisada. Sest kusagil seal lõpliku paika panduse ja parajaks timmitusse kandis peidab end ka väike haigutus – natuke nagu igav on! Ei, Superbi puhul pole see igavus.
See on taotlus, nende inimeste tahe, kes eelistavad küll esinduslikku sõidukit, ei soovi aga selle abil rõhutada, et nad on erilised, millegi poolest paremad.
Täpsemalt: Superb on sõiduk, mis ei riiva kõhnema rahakotiga kaaskodanike õiglustunnet. Ta ei priiska. Prooviauto baasmudeli eest küsitakse küll 32 000 eurot, mis jääb keskmise palga saaja haardeulatusest välja, aga ega Superb keskmine auto olegi. Ning loomulikult on ka vähem varustatud ning 10 000 eurot odavama hinnaga Superbe.
Aastal 2019 sai viimase ehk 2015. aasta põlvkonna Superb varasemast hoopis värskema näo. Lisati abisüsteeme, mis juhi eest liiklusolukorda analüüsivad, täis-LED-maatriksesituled, uus diiselmootor, nokitseti ka esiosa disaini kallal. Lisaks tavapärasele elegantsele disainile pakutakse erimudeleid Sportline ja Scout, mis rõhutavad auto erinevaid külgi ja kasutusvõimalusi.
Erilise tähelepanu on Superbi uuenenud näo puhul saanud tuled. Ükskõik, millist tutvustavat materjali ka lugeda, ei pääse te mööda „LED-maatriksesituledest, mis pakuvad erinevate liiklusolude ja ilmastikutingimuste jaoks erinevaid valgustusrežiime, suunatulede, päevasõidutulede ja gabariidituledena toimivatest LED-ribadest ning nõelakujulistest LED-struktuuridest“. Lihtsas keeles võin lisada, et tee on sõitmiseks tõesti piisavalt valge, aga teisi liiklejaid sellega ei häirita.
Ka muus mõttes on Superbiga hea sõita. Juba lävepaku disain ja valgustus loovad meeleolu, hele sisu tõstab sõitja lahti lumetu talve mornist meeleolust, sile ja pehme käetugi küünarnuki all tekitab tunde, et sinu pingutusi toetatakse, rohked kõlarid toovad salongi mõnusa akustika. Ning kõigil on piisavalt ruumi, et seda mugavust nautida. Tagaistmel saab olla aga ka töiselt asjalik ja pista vajalik pistikutesse.
Auto hoiatab juhti (igal võimalikul hetkel), vajadusel pidurdab ka keerab ka rooli, aga hoiab end ohutult teel, kuuletub kenasti ka kurvides, tasandab teekonarusi ega lase müral ega mühinal ülemäära salongi tungida. Kokkuvõttes: Škoda käib oma rada, seni on tasakaalukus ja väljapeetus talle ka edu toonud. Ilmselt ollakse hästi tabatud eurooplaste maitset ja võimalusi – rohkem kui pooled Superbid müüakse just Euroopas. Ning mis muu see Eestigi on kui Euroopa.
