Iga päev ei leia midagi niisugust ka tänavalt. Jimny välimust ilmestavad kerest väga reljeefselt eemale toodud ning mustaks värvitud rattakoopad, aga ka efektselt välja sätitud varuratas. Nii iluvõre kui ka küljepeeglid on mustaks värvitud, suunatuled nii minimalistlikud kui võimalik. Aga kokkuvõttes: klassikaline ilu. Tundlik maitse.

Osaliselt on Jimny nagu mänguauto, millega endised poisid oma möödunud lapsepõlve meenutada saavad. No ikka korralikult nurgeline, väga nurgeline. Lausa kandiline. Ning sealjuures nõnda pisike, et väikesed poisid võivad tõesti tunda: sellega saaksin ka mina sõidetud!

Tegelikult see väikeste poiste auto pole. Pigem nende suurte poiste ja miks mitte ka tüdrukute oma, kes südame sunnil või töö käsul peavad minema maastikule, sõitma edasi sealt, kus lõpeb asfalt ja edasi ka sealt, kus lõpeb kruusatee. Selleks on Jimnyl maast ikka väga kõrgel seisev kere ning väike kang veoviisi vahetamiseks. See kang on muidugi tõeline retro, aga kui tihti mul seda veoviisi ikka vaja vahetada on!

Jäägu aga see kang ning meeldivalt jõuline 4 x 4 nende tarvis, kes armastavad liivas rassida või raielankidel ukerdada. Mina vaatasin, millise mulje võiks ta jätta juhile, kes võiks lihtsalt soovida omada niisuguse kuju ja loogikaga autot.
Kui olete harjunud käike nn pikalt vahetama, üllatute Jimny käsikasti konkreetsusest.

Esiteks välimus: soliidne, asjalik, väljapeetud. Samas ei näi mitte kuidagi vanamoodne, ajaloost inspireeritud auto siht ei ole kindlasti retrohitt. Teiseks on ta mõõtmetelt tõesti väike, nii 3,5 meetri pikkune. Üks (vägagi stiilselt välja joonistuv) uks mahub kummalegi küljele ning üks veel pakiruumi avama.

No tegelikult, kui sellel autol on ka tagumine iste, siis pakiruumi sisuliselt pole. Istme taha võid panna rulli keeratud dressipluusi, paar pirukat või võileiba selle kõrvale ja ongi nn ressurss ammendatud. Kui aga istme seljatoe maha keerad, saab ka matkavarustuse ühes võtta.

Tagumine iste, kuigi välimikult miniatuurne, mahutab kaks 1,8 meetri pikkust sõitjat, kui nad jalgu väga kaugele sirutada ei soovi. Jah, autosse ronimine on pisut vaevaline, rattakoopad jäävad istujale küünarnuki alla, aga see-eest on olemine popp ja noortepärane - nagu kinnitab mõne aasta tagune kõnekäänd.

Rooli taha mahub juht kenasti, kõrvalistujaga küünarnukid reeglina kokku ei puutu, aga kes tahab ligimesest pigem kaugemal istuda, valigu mõni teine sõiduriist.

Sisekujundus jättis väga soliidse mulje, kõik oli kenasti paigas, varustus oli piisav ning mõjus pigem värskena. Õhtuhämarus võimaldas veenduda ka väga korralikes tuledes.
Osaliselt on Jimny nagu mänguauto, millega endised poisid oma möödunud lapsepõlve meenutada saavad.

Suurem asi edasitormaja see 75 kW mootoriga Jimny pole. Napid poolteist liitrit bensiinimootorit ei pääse kohe võimule, aitab vaid korralik gaasi sõtkumine ja pöörete üles viimine tasemele, kus diislimees juba selgelt rahutuks läheb. Seega: kui tahate paigalt söösta, vaadake ringi muud autovõimalust otsides.

Keskmine kütusekulu tuli proovisõidul 6,7 liitrit sajale, aga liivas ukerdamist see ei sisalda ning teedel olin ka pigem tagasihoidlik vajutaja. Arvestada tuleb muidugi ka, et Jimny voolujoonelisus on sisuliselt olematu.

Muidugi pole Jimny ja maantee suhe kõige hellitavam, aga seda võimalik ostja ju ka ei oota. Küll on auto nii heasse tasakaalu viidud, et korralikult kiiruselt tehtud tagasipööre paneb küll kummi vilisema, aga sõiduk püsib enam kui kindlalt tasakaalus.

Kui olete harjunud käike nn pikalt vahetama, üllatute Jimny käsikasti konkreetsusest. Aga võite valida ju ka automaatkasti.