Euroliidus toodetud elektrist eristab seda asjaolu, et nende riikide tootmisseadmetele ei kehti ELi karmid keskkonna- ning riigiabinõuded. Lisaks ei pea need tootmisseadmed tasuma CO2 õhku paiskamise eest, mistõttu see elekter on üksjagu odavam ELis toodetud elektrist. Baltikumi siseneb „Vene elekter” läbi Leedu, Eestisse Estlink2 kaudu ka Soomest.

Kuidas astub „Vene elekter” mängu Eesti energiasüsteemis?

Lihtne seletus on, et Vene elektrit on meil vaja koormuse tipphetkedel, et tasakaalustada generaatorite töös sagedusi ja faasinihkeid. Nende generaatorite koormuste tasakaalustamiseks vajaminev võimsus on võrdne generaatorite eneste tootmisvõimsusega ehk siis energiasüsteemis peab olema käepärast umbes 700 MW vaba elektrilist võimsust, et jaamade generaatorid töötada saaks.

  • Katlas põlevkivi põletamisel toodetud aur paneb pöörlema turbiini ja see omakorda käivitab generaatori, mis toodab vahelduvvoolu.
  • Tarbides nüüd võrgus seda vahelduvvoolu, väheneb natuke selle amplituud ja muutub selle sagedus ning nihkub ka faas. Kuna tarbimine pole kunagi konstantne, on need muutused võrgus pidevad ja erinevad.
  • Generaatori pöörlemine peab olema sünkroonne võrgus võnkuva vahelduvooluga – vastavuses peavad olema nii sagedused kui faasid.
  • Kuna generaatorite rootorite massid on väga väga suured, tuleb kasutada välist elektrienergiat (seda saamegi Venemaalt), et generaatori pöörlemine viia tasakaalu võrgus võnkuva vooluga.
  • Vahelduvvoolu võrgus peavad olema tasakaalus nii pinge, sagedus kui ka faas. Piltlikult öeldes – galeeris peavad kõik ühes rütmis ja suunas aerutama, muidu ei jõuks paat lihtsalt edasi. Galeeriorjad pandi samas rütmis toimima nii piitsa kui trummirütmiga. Seda teenust me Venemaalt saamegi.
  • Tavaolukorraks on Eestis olemas väikesed vahejaamad võrgu stabiliseerimiseks, aga tippkoormuse hetkedel tekib olukordi, kus on vajalik võrku väljastpoolt suunata samas mahus energiat, kui ise toodetakse.