Mihhail Zõgar. "Impeerium peab surema" Foto: Argo Ideon

Vene ajakirjaniku ja publitsisti Mihhail Zõgari uus raamat “Impeerium peab surema” (Империя должна умереть, Moskva, 2017) ilmus vahetult enne Venemaa 1917. aasta oktoobripöörde sajandat aastapäeva. Huvi tolle ajastu sündmuste vastu on kerkimas haripunkti, ka Vene raamatupoodide veebisaitidel on 1917. aasta ja tsaar Nikolai II teemad suurelt esiplaanil.

Zõgari raamatut eesti keeles veel pole, tegelikult on alles nüüd meil ilmumas tema eelmine teos Putini Venemaast, “Kõik Kremli mehed”, mida kindlasti tasub lugeda tänapäeva Venemaa huvilistel ja neil, keda paeluvad Kremli siseringi intriigid.

Kuid kahtluseta väärib lugemissoovitust ka “Impeerium peab surema” – see on paks (venekeelses paberväljaandes on 910 lehekülge), detailirohke ja elav käsitlus sellest, kuidas Venemaad 20. sajandi algul kuidagi ei õnnestunud suunata evolutsioonilise demokraatliku arengu rajale, ning erinevate tegelaste vead, hirmud ja suutmatus kokku leppida viisid hiiglasliku impeeriumi anarhia ja terrori tupikusse.

Lugu inimestest, mitte riigist

Zõgar ise ütleb sissejuhatuses, et ta on ajakirjanik, mitte ajaloolane ja kirjutas oma raamatut nii, nagu oleks tal salvestatud oma tegelastega intervjuud. Põhiliseks allikaks ongi erinevate inimeste mälestused (neid kirjutati eriti emigratsioonis rohkesti), päevikud, muidugi ka arhiividokumendid.

Raamatu parimad küljed ilmnevad siis, kui Zõgar püüab seda Venemaa vussikeeramise suurt narratiivi esitada läbi erinevate inimsaatuste – nende seas on valitsustegelased, eri voolude revolutsionäärid, kapitalistid ja kultuuriheerosed.

Võibolla on kellelgi meeles kusagilt ajalooõpiku nurgakesest niisugused nimed, nagu näiteks krahv Sergei Witte – Vene impeeriumi valitsusjuht 1905. aasta segaduste perioodil, varasem rahandusminister, enda arvates liberaalsusse kaldunud, kuid praktikas pigem alalhoidlik kogenud bürokraat. Või Vjatšeslav von Plehwe – Venemaa siseminister 20. sajandi algul, varasem politseiülem, kes tol kohal edukalt võitles terroriorganisatsiooniga Narodnaja Volja. Siseministrina oli tuntud kui kõva käe mees, ning sellisena vihatud igat masti opositsionääride seas, ning 1904. aastal heitis üks sotsialistidest-revolutsionääridest tema kaarikusse pommi.

Või selline tegelane kui Jevno Asef – üks Plehwe mõrvamise korraldajaid, esseeride partei juhtfiguur, kes varjas enamiku ajast end Lääne-Euroopas, kuid samal ajal oli ühtlasi Vene keisririigi salapolitsei, ohranka agent ning paljastas hulga oma kaastöötajaid. Kummalisemat kaksikelu annab otsida: umbes sarnaselt võinuks end ehk tunda Osama bin Laden, kui ta kogu Al Qaeda terririrühmituse tegevusaja võtnuks ühtlasi palka vastu CIAst.

Häälte ja tundmuste kaos

Lätis töötav Vene publikule orienteeritud veebiportaal Meduza.io on leidnud, et Zõgari uue raamatu näol on tegemist mingisuguse “retro-Facebookiga” – see tähendab, et raamatu tegelastel leidub hulk ühiseid sõpru, on põimuvad saatused, haprad alliansid. “Algul jätab see tekst tõesti mulje nagu elektriseeritud ja katkendikust kaosest, hääled, nimed ja emotsioonid; umbes nagu jääb ettevalmistamata inimesel mulje Facebookist,” kirjutab Meduza.

Põnevaid tegelaskujusid sellest Vene ajaloo perioodist ikka jätkub, ning toon siinkohal vaid veel mõned, kellest Zõgari uus raamat põhjalikumalt pajatab. Vene õigeusu preester Georgi Gapon – karismaatiline Peterburi tööliste liider, kes ühtlasi tegutes samuti politsei informaatorina. Gapon katsus vabrikutööliste energiat suunata sotsialismiihaluse asemel õigeusklikele ja isevalitsustruudele püüdlustele, ning oli selles üpris edukas, kuni proletariaadi rahulolematus kasvas tal üle pea ja usumees pidi pooleldi vastutahtmist asuma juhtima streike ja meeleavaldusi.

Just isa Gapon oli see, kelle juhtimisel Peterburi töölised kolonnides rahumeelselt nn verisel pühapäeval, 22. jaanuaril 1905 Talvepalee juurde marssisid, et tsaarilt leebust ja sõbralikkust paluda. Ent sõjavägi võttis rahvahulga vastu mõõgaterade ja kuulidega. Mis oleks Gaponist võinud edasi saada, kui ta poleks 1906. aasta kevadel omaenda kamraadide poolt mõrvatud?

Või jällegi Sergei Djagilev, Vene balletimagnaat, tänapäeva mõistes kultuuri- ja meelelahutusetenduste produtsent, kes edukalt laveeris Vene impeeriumi võimukoridorides, püüdes erinevate rahameeste soosingut, kuni see kõik liigselt sassi keeras ning Djagilev oma balletitrupiga Euroopa ja Ameerika lavadele kolima pidi. Ta töötas koos heliloojate Igor Stravinsky, kunstnik Pablo Picasso, baleriin Anna Pavlova, laulja Fjodor Šaljapiniga – ning lõpuks võõrdus Venemaast nii, et ei naasnudki enam. Ning Savva Morozov – üks Venemaa tärkava kapitalismi varajasi ülirikkaid, kellest sai võibolla Venemaa sajandi 20. sajandi alguse tähtsaim kultuurimetseen, kuid kes oli ka opositsiooni rahastaja, ning kinkis märkimisväärseid summasid bolševikele.

Ning muidugi advokaat Aleksander Kerenski, kes sai tuntuks, kui 1912. aastal uuris riigiduuma ülesandel Leena jõe kullakaevanduse tööliste mõrvamist, ning koostas selle kohta raporti.

1917. aasta Trudeau

Kes oleks võinud pärast nõukogude aja kooliõpikutest ja punapropagandast poriga üle valatud Kerenski kohta mõelda, et tegemist oli 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järgselt Venemaa poliitikas tõelise staariga, kelle menu võiks tänapäevas võrrelda Emmanuel Macroni või Justin Trudeau’ga? Mees, kes ilmutas Venemaa ajutise valitsuse justiitsministri ja sõjaministri kohtadel hämmastavat töövõimet, kellest arvati, et ta öösi peaaegu ei maga, ning kes lõpuks ilmselt põleski vaid mõne kuuga läbi, ning pärast nn Kornilovi mässu ei olnud võimeline bolševike võimupöörde vastu midagi ette võtma.

Neid tegelasi on muidugi veel palju. Tsaariperekond, Rasputin, Trotski, Uljanov jne jne.

Muide, täiesti hämmastav tundub raamatust ammutatud teadmine, kui hõlbus oli harilikul vene inimesel enam kui saja aasta eest maailmas ringi reisida.

Kuna odavlende veel polnud, sõideti enamasti rongi ja laevaga. Kõikvõimalikud opositsionäärid, intelligendid, mõõdukatest liberaalidest kuni radikaalidest pommiterroristideni pidasid oma koosolekuid Lääne-Euroopas, seal tegutsesid nende ajalehtede toimetused jne.

Vene sotsid, kellest hiljem said kommunistid, pidasid näiteks oma selle nõupidamise, kus toimus otsustav jagunemine enamlasteks ja vähemlasteks, algul Brüsselis. Seal aga palus kohalik politsei Vene revolutsionääre viisakalt riigist lahkuda. Korjati oma kodinad kokku ja enamik sõitis edasi Londonisse, seal läks siis koosolek edasi. Ajalehte Iskra, mille pärast see enamus-vähemus konflikt algselt tekkis, aga toimetati hoopis Münchenis.

Väga populaarne kohtumis- ja redutamispaik oli Šveits. Ilmselt ei olnud elatustase Vene suurlinnades ja Euroopas tol ajal niiväga erinev. Raha andsid igasugust masti opositsioonile Vene liberalismi- ja marksismihuvilised ettevõtjad, kes hiljem ilmselt kibedasti pidid kahetsema. Aga Vene-Jaapani sõja ajal rahastas üht revolutsionääride kogunemist ka otse Jaapani kindralstaap. Selles mõttes siin pole muidugi põhimõttelist muutust, et Vene opositsioon korraldab oma üritusi välismaal ka sajandijagu hiljem. Tallinnas, Vilniuses, Berliinis jne.

Ajaloos pole ettemääratust

Nõrgemaks jääb Zõgari sulg ehk nendes raamatu osades, kus ta läheb üksikute tegelaste rolli kirjeldamisest üle üldisemasse plaani. Ajuti tunduvad nii erinevate riigiduuma koosseisude kui Petrogradi tööliste ja soldatite nõukogu poliitilised intriigid ja tõmblused juba liiga segased ja loogikavabad, kuni nende lugemine viib äratundmiseni, et tänapäeva poliitikaelu pakub tihtilugu üpris sarnast juhuslikkust ja põhimõttelagedust.

Nagu Mihhail Zõgar raamatu epiloogis ka kirjutab: “Midagi pole ette selge, midagi pole sajaprotsendiliselt ette määratud. Ajaloo mootoriks on viga. Selle raamatu kangelased rajavad pidealt plaane, teevad prognoose, tegutsevad lähtudes sellest, mis iga kord tundub neile täpse arvestusena. Ning pea alati osutub see eksituseks.”

Venemaa tabloidväljaanne Tatler toob ära autori enda võrdluse, et “Impeerium peab surema” näol on žanrilt tegu Venemaa “Troonide mänguga”.

Mingis mõttes võib sellega ju nõustudagi, kuid samas on tegemist ilmselt pigem turundusliku võrdlusega. “Lannisteride väärilist seksi ei ole selles raamatus isegi Rasputinil,” kurdab Tatler. Tõesti on “Impeeriumis…” oluliselt vähem seksistseene kui “Troonide mängus”, ent kui keegi peaks kunagi selle põhjal seriaali väntama, siis leidub küllaga ajaloolist materjali, mille põhjal lisada vähemalt sama patuseid lõike, kui George RR Martini pea on suutnud raamatusse ning ekraanile manada.

1900.-1917. aastate Venemaast kirjutades aga ilmneb paralleele suur hulk ka tänapäevaga, neid esitab autor oma uues raamatus ilmse mõnuga. Kuid Venemaal kindlasti ei ole nüüd päris niisugune periood, nagu leiab Mihhail Zõgar Tatleris kirjeldatud ajastu kohta: “XX sajandi esimesed aastad – see on meie ajaloo kõige seksikam periood. Kogu maailm tahtis välja näha nagu venelased.”