Mitme tähtsa ühiskondliku ameti täitja Raivo Vare meenutab aega, kus poliitilised jõud oma “klubide uksed” jõuliselt kinni tõmbasid ning niiviisi stagneerumisele aluse panid. Samas rõhutab Vare, et tema ühiskondliku aktiivsuse eesmärk pole siiski polii Foto: Sven Arbet

Räägite karmilt, Raivo Vare. Kas kavatsete poliitikasse naasta?

Ei.

Hiljuti möödus 25 aastat hetkest, kui Rahvarinde seeme mulda langes. Nüüd on meil Rahvakogu. Kas toonasel ja praegusel ajal on midagi ühist?

See on poliitiline stagneerumine. See ei ole nüüd ega kriisi ajal juhtunud, pole seotud ainult peaminister Andrus Ansipi ja Reformierakonnaga.

Asi algas 1990. aastate teisel poolel. “Nüüd on niimoodi, et klubi uks hakkab sulguma,” ütles mulle tuntud poliitilise jõu peasekretär 1990. aastate lõpus. “Poisid, kes te tahate sisse pääseda, võtke järjekorda. Teeme näokontrolli. Siis vaatame.”

Need, kes olid pumba juures, barrikadeerisid pumbajaama ukse ja kedagi enam sisse ei lasknud. Seda tehti paljuski tehniliste võtetega. JOKK.

Isegi mõned “Harta 12-le” alla kirjutanutest tervitasid tollal palavalt protsesse, mis nüüdseks konserveerumise on toonud.

Rahval on kõigest sellest juba tükk aega siiber...

Nad ei saa täpselt aru, mida nad tahavad. Tahaks vaid, et oleks natukenegi teistmoodi.

Rahvakogus oli ­kontrapunkt hästi näha.
Valdav osa ettepanekuid seondus kaasatuse ja osalusega.

Samas on võimulolijad kahe tule vahel. Ühelt poolt peavad nad võimlema Brüsseliga, kuigi üldjuhul võetakse kõik pikemalt mõtlemata vastu.

Kui nüüd hakkab altpoolt surve tulema, siis on võimlemist topelt. Aga kuna nad Brüsselist jagu ei saa, tuleb tasalülitada altpoolt tulev surve.

Mida peaks tegema?

Klassikalise demokraatia üks tunnuseid on pidev areng.

Ühed tõusevad, teised langevad. Kogu aeg tuleb uut verd peale, nii isikute kui ka jõudu­dena. Rahvalt on aga nüüdseks võetud nii probleemide tunnetamise kui ka püstitamise võime.

Selle taha on paljud asjad kinni jäänud. Olen väga kurb, et see Eestis juhtus.

Toimima peaks aga sama loogika mis 25 aastat tagasi. Me peame jõudma tagasi demokraatlikku, mittekartellistunud aega. Sinna, kus me kõik oleme osalised, kõik me teeme.

Mida teie peaminister Ansipi nahas teeksite? Kujutage ette, et olete pea kümme aastat raudse käega Eestit viie rikkama riigi suunas juhtinud.

Nii enda kui arvuka tutvusringkonna pinnal saan väita, et juba paar aastat Toompeal olnul tekivad inglitiivad. Jalad tõusevad maast lahti, inimene hakkab kotkaks muutuma.

See kehtib kõikide kohta. Ei ole vahet, oled sa peaminister, muiduminister või parlamendisaadik. Tekib sisemine näiv inforuum, kus nad tiirlevad. Nad on asendanud sisulise tegevuse poliittehniliste võtetega.

Kriisihetkel osutus Ansip heaks valikuks. Oma kõrgis sihikindluses eiras ta kõiki signaale, mis ühiskonnast tulid.

Kriisi ajal oli isegi hea, kui pumbajaama uks seisis kinni. Nüüd, kui kriis hakkab läbi saama, see enam ei kõlba. Inimesed aga ei muutu. Ka poliitilised jõud muutuvad väga raskelt.

Avalehele
85 Kommentaari
Loe veel: