Riik asub laste koduleidmise võimalusi parandama
Eesti 37 asenduskodus (endise nimetusega lastekodus) elab praegu 1205 last. Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõuniku Elmet Puhmi sõnul on see meie väikese riigi kohta väga suur hulk.
“Ehkki vanemliku hoolitsuseta laste arv on tasapisi küll vähenemas, satub neid asenduskodudesse siiski lubamatult palju,” tõdeb Puhm. “Seetõttu olemegi seadnud prioriteediks, et võimalikult palju lapsi leiaks endale mõne perekonnaga koos kasvamise võimaluse.”
Kaugemad plaanid
Esmalt on kavas anda perekonnas hooldamisel olevatele lastele võimalus jääda peresse kuni õpingute lõpuni ja maksta perele seni ka rahalist toetust.
Praegu makstakse last hooldavale perele toetust vaid kuni noore 18. sünnipäevani või jooksva õppeaasta lõpuni, mille kestel ta saab 19aastaseks.
Kaugemates plaanides on ka professionaalse perekonnas hooldamise teenuse loomine.
“See on mõeldud raskete käitumishäiretega või sügava ja raske puudega lapsele, kui üks hooldajatest peab temaga koju jääma,” ütleb Puhm. “See tähendab, et riik maksaks perele hooldamise eest nii palju, et summa sees oleks ka ühe vanema töötasu.”
Ka lapsendamisega tegeleva MTÜ Oma Pere juht Sigrid Petoffer rõhutab, et asenduskodu peab lapsele olema vaid ajutine elukoht.
“Kahjuks jäävad lapsed asenduskodusse tihti liiga kauaks,” nendib Petoffer. “Kuigi teadlased soovitavad vanemliku hoolitsuseta lapsi kasvatada peredes, on perehooldusel olevate laste arv viimaste aastatega langenud 971 lapselt 382 lapseni.”
Kahjulik lapse arengule
Ka rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et laste pikaajaline hooldamine asenduskodudes on nende arengule kahjulik, mõjutades negatiivselt närvisüsteemi ning põhjustades füüsiliste, intellektuaalsete, käitumuslike, sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste puudujääke.
Sigrid Petofferi hinnangul aitaks praegust olukorda parandada register abi vajavatest lastest ja neid peres hooldada soovivatest vanematest, mis kiirendab lapsele sobiva pere leidmist.
“Tulevikus võiks Eestis olla ka kasuperede keskus, mille kaudu toimub perede leidmine, ettevalmistus ja toetamine,” lisab Petoffer.
Vanemliku hoolitsuseta laste aitamiseks on mitmeid võimalusi. Neist turvalisim on lapsendamine, kus osapoolte vahel tekivad täpselt samasugused vanema ja lapse õigused nagu tavalistes perekondades.
Võimalik on ka eestkoste, mis on mõeldud lapsele, kelle vanemad on surnud, teadmata kadunud, piiratud teovõimega või vanemaõigustest ilma jäetud. Eestkostjale maksab toetust riik.
Vanemliku hoolitsuseta lapse saab võtta ka kirjaliku lepingu alusel perekonda hooldamisele, mille eest on kuni lapse täisealiseks saamiseni perele samuti ette nähtud toetus, kuid lapse esindamise õigus jääb kohalikule omavalitsusele.
