Sõgelane, sadajalg ja muud mutukad, 6.

Lugu elukatest, kes inimese mugavusmullist tavaliselt välja jäävad

Üle-eelmisel suvel kärpisin hekikääridega esimest korda enelaheki teepoolset külge. See asub tsoonis, kus tigude maa. Hästi on meeles, kuidas üks kiritigu heki alt välja tuli, ennast kojast välja upitas ja nii-öelda üksisilmi jäi jälgima mu lõikustööd. Jälle seesama küsimus, mis tekkis lillepotitigudega köögis – kas nad näevad ikkagi rohkem, kui raamatuis öeldud?

Lootus tasakaaluks

Tasapisi olen õppinud aiaelukaid tundma, teadlikult loobudes lootusest igaühe puhul liigini jõuda. Hea, kui on silma jõuda liigirühmadeni, sest peenemaks eristamiseks on vaja ekstra õppinud asjatundjat. Kurb iroonia on asja juures tihtipeale see, et detailseks määramiseks, mikroskoobiga uurimiseks tuleb teadlastelgi väike elukas enne surmata...