Süda-Eesti uhkustab põneva piirialaga
Jutt käib Raplamaale Käru valda jäävast ja üle maakonnapiiri ka Järvamaale Väätsa valda ulatuvast alast, mis tänapäeval asustatud suhteliselt hõredalt, ent kus sajandite vältel on olnud elavat liikumist. Sellest on järel uskumatult palju nähtavaid ja nähtamatuid märke.
Raplamaal Käru vallas on asutud neid märke märgistama ja koguma. Teadmine kohalikest väärtustest on nüüdseks nii tugev, et teavet koguvad ajaloohuvilised kutsusid möödunud laupäeval endaga kohtuma metsade pärandkultuuri asjatundja Jürgen Kusmini.
Talvisel rabamaastikul tehtud ühismatka üks mõte oli levitada teavet, et see jõuaks kord ka RMKni kui piirkonna metsamajandajani, keda tahetakse kutsuda koostööle olemasolevaid väärtusi säilitama.
Piiride piir siinsamas Eestimaa pinnal
Matka juhiks olnud kodu-uurija Tiit Uus, kes kaenlas olnud kaartidelt pidevalt näitas endisaegseid piirijooni, nentis, et piir pole muidugi kogu aeg täpselt ühte joont pidi läinud, kuid laias laastus on just sellest alast läbi jooksnud mitme riigi piirid.
Näiteks Vene tsaaririigi ajal oli seal Liivimaa ja Eestimaa kubermangu piir. Aastail 1561–1610 aga Rootsi Kuningriigi ja Poola Rzeczpospolita vaheline piir ning 1238–1346 Taani kuningriigi ja Saksa−Rooma riigi valduste vaheline piir. Veel varasemal ajal läks sealt Harju muinasmaakonna ja Alempoisi piir.
Olid iseloomulikud omaaegsed piiritähised, mis kujutasid endast aukusid, ja piiritalud, millel võis olla kindel eriroll. Tiit Uus lisas, et tihtipeale paiknes ühe küla mõni talu administratiivses mõttes hoopis teises kohas, kuna piir läks talude vahelt läbi.
Nii piiri kui ka seda lõikava vana kaubatee tõttu on piirkonnal eriline militaarne pitser. Vana teed nimetavad kohalikud ka vanaks sõjateeks, kuna võõrväed seda põiki läbi Eesti kulgevat trassi samuti liikumiseks kasutasid.
Tänapäeval on seal Käru vallas ja üle maakonnapiiri Väätsa vallas vana tee looduses veel nähtav. Tee äärde jääb inimkätega rajatud kaitserajatisi, varitsuspaikasid, mida kohalikud nimetavad huntaukudeks. Kogu ümbrus on täis tikitud kohti, kuhu inimesed omal ajal sõdade või muu eest (nekrutiks võtmine, mõisnike viha) pakku läksid.
Näiteks on sellisteks paikadeks paljud rabasaared ja üks rabaäärne ala, mida kutsutakse Tullimurruks. See 15hektarine piirkond oli omal ajal looduslike tingimuste tõttu ligipääsmatu ja sinna sai vaid mööda salajasi sooteid, mida ainult kohalikud teadsid.
Siiani räägitakse Käru kandis vanu jutte sõdalastest, kelle kolonn kilomeetrite pikkuselt läbi raba liikus.
“Ei olnud neil Jüriöö-aegsetel kuningatel midagi aega nii kiira-käära Paidesse minna,” arutles matkaseltskonnas olnud loodusenaine Eha Metsallik, viidates ametlikule turismimarsruudile “Nelja kuninga tee”, mis vonkleb läbi Raplamaa turistidele mõeldud vaatamisväärsusi pidi.
Kui tõepoolest eestlaste kuningad noil ammustel aegadel Padiselt Paide peale läksid, pidid nad Eha Metsalliku ja ta mõttekaaslaste arvates kasutama just nimelt seda vana teed, mis Käru valla rabamaastikul kulgeb.
Imepärane ning liigirikas loodus
Peale ajalooliste märkide (näiteks on rabas olemas ka Hiie saar) on piirkonnas Eha Mets-
alliku sõnul imepärane ja väga liigirikas loodus. Ta tõi näiteks metsised, vaskussid, rabasaarel ringina kasvavad puud, rabast leitud põlismännid jne.
Matkal meenutati ka inimesi, kes selles piirkonnas kord elasid. Ka matkajuht Tiit Uus ise on pärit Käru vallast Ingliste külast (mitte segi ajada Kehtna valla samanimelise külaga), mis nüüdseks on hääbunud. Samas külas kasvas üles näiteks Raplamaa kuulus mesinik Arnold Rehtsalu.
Matkaseltskond pärandkultuurimees Jürgen Kusminilt mingeid otsuseid ei kuulnud. Ta töötab küll RMKs, kuid ei esindanud tööandjat. “See kõik on nüüd võetud teadmiseks ja jätkame kindlasti koostööd,” ütles Kusmin.
Tiit Uus on koostanud ka kirjaliku ülevaate piirkonna väärtustest. Selles on rõhutatud, et praegu veel saab ajaloolisi märke looduses näha ja kohalike inimeste meenutustes kuulda.
Otsekontaktid RMKga on kohalikel inimestel aga veel ees.
