Interrinde esimene katse Toompeal võimu haarata luhtus 15. mail 1990. Rahvusarhiiv

Saabuval Eesti iseseisvuse taastamise päeval meenutame 28 aastat tagasi toimunut. Kangelased on aurahad saanud, vastalised valdavalt ilma mööda laiali. Paljusid asjaosalisi ei ole enam meiega. Siiski on siiani vastuseta küsimusi ja avanemata saladusi. Mõned teemad jõuavad selles loos siiski varjust valgusesse.

Kuritöö ja karistus

Need pole pelgalt kirjanduslikud, vaid ka juriidilised terminid. Peale Eesti iseseisvuse taastamist moodustati 22. augustil valitsuskomisjon riigipöördekatses osalejate kindlakstegemiseks, vabariigi prokuratuur alustas menetlust.

Patarei vangla uksest viiakse sisse siinsete impeeriumimeelsete üks pealikke, Pöögelmanni-nimelise tehase direktor Igor Šepelevitš. Just tema allkiri seisab 21. augustil ajalehes Molod­jož Estonii ilmunud ENSV Töö­kol­lektiivide Ühendnõukogu pöördumise all, milles väljendatakse Moskva riigipöörajatele täielikku toetust ja kohustutakse täitma kõiki nende otsuseid. Sadama­ülema Aleksei Lukoškini allkiri oli samale paberile rohkem moepärast lisatud.

Šepelevitši kriminaaltoimiku otsimine meenutas mõneti filmi “Viimne reliikvia”, kus samuti soovitati otsida Gabrieli kõikjalt, nii maa alt kui maa pealt. Riigiprokuratuuri arhiivis seda pole, rahvusarhiivis ega riigikohtus samuti mitte. Ja ei saanudki olla, kuna toimik saadeti 1991. aastal uurimise jätkamiseks Moskvasse.

Šepelevitši tegusid uuris toona vabariigi prokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija Alar Kirs. Auväärt veteran on praegugi rivis ja töötab riigiprokurörina.

Alar Kirs: “Erakorralise seisukorra komitee liikmed võeti Moskvas vahi alla ja nendega tegeles alguses liidu peaprokuratuur, hiljem Vene föderatsiooni peaprokuratuur. Šepelevitš kartis Moskvat palju rohkem kui Tallinna ning tegi kõik võimaliku, et tema menetlust ja teda ennast sinna üle ei antaks. Ilmselt oli ka tema näljastreikidel sama eesmärk, ehkki tõsiselt võetavad need ei olnud.”

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist moodustati 22. augustil valitsuskomisjon riigipöördekatses osalejate kindlakstegemiseks, vabariigi prokuratuur alustas menetlust.

Vabariigi prokuröri asetäitja, uurimisvalitsuse ülem Jüri Kasesalu saavutas Vene föderatsiooni peaprokuröri Valentin Stepankoviga kokkuleppe saata Šepelevitš lennukiga Peterburi ja anda seal üle uurimise jätkamiseks Venemaal. Stepankovi sõnal oli uuel Venemaal kõva jõud, tegu on mehega, kes 22. augustil Moskva lennujaamas KGB pealikul Vladimir Krjutškovil käed raudu pani.

Jüri Kasesalu: “Vestlesime Stepankoviga eriside krüpteeritud telefoni teel, mida ei saanud pealt kuulata. Stepankov soovitas Šepelevitš kohale toimetada kindlasti lennukiga. Muu transpordi kohta vihjas ta, et pole välistatud tumedate jõudude ootamatu sekkumine.”

Päev enne planeeritud väljalendu tegi aga Patarei vangla haigla veel nõukogude mundrit kandev arstlik komisjon otsuse, et kinnipeetava tervis ei võimalda transportimist ning reis jäi ära.

Alar Kirs: “Tema kaitsjateks olid kaks Peterburi advokaati, kes küllaltki hästi jagasid ära, et toona meil veel kehtinud ENSV kriminaalkoodeksi § 62 järgi Šepelevitšit riigireetmises süüdistada pole võimalik. Nii see tõesti oli, kuna see seadusepügal käsitles NSV Liidu reetmist, milles Šepelevitšit ning tema kambamehi tõesti süüdistada ei saanud. Tema kriminaalasi ei olnud Eesti vabariigis kohtukõlblik. Kuna ka siinsed riigipöörajad said käsud Moskvast, arvasime õigeks saata Šepelevitši toimik sinna, et liita seal uurimises oleva nn suure kriminaalasjaga. Siinse uurimise lõppedes pääses Šepelevitš vabadusse ehk teisisõnu öeldes: süüdistatav ja toimik läksid lahku.”

Maalehe andmetel Moskvas Šepelevitši kriminaalmenetlust enam ei jätkatud ning meest ennast ei kimbutatud. Veelgi enam – 1986. aastal Voronežist Tallinna direktoriks suunatud insener pöördus sinna tagasi ja tõusis oblasti administratsiooni juhi asetäitja kõrgesse ametisse. 1996. aastal lõpetatud Venemaa presidendi juures asuva riigiteenistuse akadeemia diplom käis juba tema uue mängu juurde.

Maaleht temalt intervjuud ei saanud, ehkki 1998. aastal koos lapselapsega Eestit külastades oli ta ajalehes Molodjož Estonii meelsasti nõus oma kangelastegusid meenutama. See aga oli neil mõistagi omadevaheline jutt.

Ülo Nugis otsustas üksi?

Vabariigi prokuröri asetäitja, uurimisvalitsuse ülem Jüri Kasesalu oli riigiõigusnõunik. See prokuratuuri auaste vastab kindralmajorile. Tänini briljantse mäluga mees meenutab, et toona otsustati vahi alla võtta veel teinegi interliikumise tipptegelane, partei Kohtla-Järve linnakomitee esimene sekretär Nikolai Zahharov. Temagi patud olid Šepelevitšiga samast registrist. Asja muutis keerulisemaks aga see, et 1990. aastal oli Zahharov valitud Eesti ülemnõukogu saadikuks ja tema volitused kehtisid.

Uurimisorganid austasid seadust ning pöördusid ülemnõukogu juhataja poole, et saada ettenähtud korras nõusolek Zahharovilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks. Ülo Nugis andis eelneva heakskiidu alustada operatsiooni ettevalmistamisega. Mõni tund enne kavandatud kinnipidamist helistas Nugis uuesti ja teatas, et vajalikud hääled ei tule kokku ning Zahharov peab vabadusse jääma. Nii ka läks. Zahharov aga putkas kiirelt elama Ivangorodi, et igaks juhuks piiri ääres valmis olla...

Ajakirjanduslik uurimine andis aga ootamatu tulemuse: ükski toonastest rahvasaadikutest, kellega vestlesime, ei teadnud sellisest taotlusest midagi. Rein Järliku hinnangul olnuks mainitud taotluse suures saalis läbiminek küllaltki tõenäoline, juhul kui kvoorumiga probleeme poleks tekkinud ja Zahharovi konkreetne süü saadikutele selge oleks olnud.

Ka ülemnõukogu tolleaegse juhatuse liige, asejuhataja Marju Lauristin on üllatunud: “Kuulen sellest teilt esimest korda!” Viktor Andrejev, samuti XII ülemnõukogu asejuhataja, vastab Maalehe küsimusele: “Teades ja tundes Zahharovit, arvan, et niisuguse taotluse esitamiseks oli tol momendil piisavalt põhjust, kuid minuga sel teemal Toompeal ei räägitud.”

Teema, kelle panus on kõige kaalukam ning otsustav, jäägu ajaloolastele. Kindel on aga üks: 18. märtsil 1990 toimunud Eesti NSV ülemnõukogu XII koosseisu valimised olid üheks esimestest tõsistest sammudest, mis viisid 1991. aasta 20. augustini.

Selgub, et ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis võttis otsuse jätta Zahharov vabadusse vastu üksi. Püüdkem mõista, miks. Vahest hindas ta olukorda Ida-Virumaal sedavõrd plahvatusohtlikuks, et Zahharovi kinnipidamine võinuks käremeelsed tänavaile tuua – meie omi pekstakse!

Selline oht oli täiesti reaalne ning tänapäeva mõõdupuudega siin hinnanguid anda ei saaks. Nugis staažika direktorina oli mees, kes kriitilistel puhkudel ei peljanud võtta kogu vastutust enda kanda. Vahest oli ka kõnealune olukord üks sellistest? Oli kuidas oli, Nugise aegumatuid teeneid Eesti taasiseseisvumisel Zahharovi lugu ei varjuta.
Pildil interrinde löömamees Toompea lossile ENSV punalippu heiskamas. Moskvas toimunud riigipöördes nägid nad uut võimalust säilitada Eestis vana riigikord.
Rahvusarhiiv

Luuraja ülemnõukogus

Eesti taasiseseisvumine ei saabunud ootamatult ega üleöö. Teed oma riigi taastamisele sillutasid paljud sündmused ning sajad tuhanded inimesed. Teema, kelle panus on kõige kaalukam ning otsustav, jäägu ajaloolastele. Kindel on aga üks: 18. märtsil 1990 toimunud Eesti NSV ülemnõukogu XII koosseisu valimised olid üheks esimestest tõsistest sammudest, mis viisid 1991. aasta 20. augustini. Just siis valiti parlament, mis võttis poolteise aasta pärast vastu Eesti riikliku iseseisvuse otsuse.

Neil valimistel oli valijatel esimest korda võimalus ka tegelikult valida, hääletussedelitele oli kantud mitu nime, mõnes ringkonnas sai pilt õige kirju. Kokku moodustati 46 valimisringkonda, neist nelja nimetati suletud ringkondadeks. Ja nimetati põhjusega, kuna seal sai kandideerida ja hääletada vaid Eestis paiknevate sõjaväeosade isikkoosseis.

Valimisringkonnas number 44 oli sedelitele trükitud kaks nime: Jevgeni Kotšegarov ning Ahmetžan Škuratov. Valijate arv 5887, väljaantud sedeleid 5802. Kui hääled kokku loetud, selgus, et 3622 häälega osutus valituks Kotšegarov, vastaskandidaat kogus 1757 häält. Lihtne matemaatika annab üllatava tulemuse: 423 häält läks kusagile kaduma!

Käesolevat lugu kirjutades ei õnnestunud autoril seda mõistatust lahendada, midagi taolist polnud kunagi varem ette tulnud. Kuid seal, kus mängus nähtamatu rinde võitlejad, tuleb tavatuid ja salapäraseid asju ette sageli. Eesti parlamenti valitud Jevgeni Kotšegarov nimelt oli luureohvitser, Rakveres paiknenud 6. Punatähe ordeniga Gdynia piirivalvesalga (sõjaväeosa 2294) komandöri asetäitja luurealal. Demokraatia ja perestroika olid toonud Toompeale esimese professionaalse luuraja.

Külmalt kaalutlev kindral

Täpselt nii iseloomustas Kotše­garovit mees, kes koos temaga Moskvas KGB kõrgemas koolis õppis. Ka peab ta tavatuks, et hiina keelt valdav Kotšegarov Kaug-Idast äkitselt Rakverre üle viidi. Kindlasti polnud see juhuslik. Koolivenna sõnal on kaalu, tegemist on luuretöö tugeva professionaaliga, kes 1991. aasta augustis oli kindlalt Eesti taasiseseisvumise poolel. Avalikest usutlustest on ta väärikalt hoidunud, paari erandiga. Eesti Päevaleht on teda omal ajal nimetanud Antsuks, ja saagu siiagi nõnda kirja.

Toompeale valiti Kotšegarov polkovnikuna, kindralipagunid tulid talle suuresti tänu koostööle Eesti juhtkonnaga. Piirivalve käsuliinid Eesti NSVs sarnanesid paraja sasipuntraga. Maapiiri valvasid kolm piirivalvesalka, keskustega Tallinnas, Rakveres ja Kingissepas, kokku ligi 40 piirivalvekordoniga. Lisaks neile veel merepiiril vahti pidanud 3. üksik piirivalve vahilaevade brigaad, piirivalve lennueskadrill Rakveres, kontrolli-läbilaskepunkt Tallinn ning peale selle veel mitu muud piirivalveasutust.

Kogu see KGB süsteemi kuuluv kirev seltskond allus eraldi otse Balti piirivalveringkonnale Riias ning omavaheline alluvussuhe neil puudus. Eesti juhtkonnale muutus nii paljude piirivalvepealikega ükshaaval läbirääkimine üha koormavamaks. Järjest pingestuvas olukorras tekkis vajadus ajada asju ühe kindla piirivalvekomandöriga, mitte toatäie käratsevate rohelistes mütsides polkovnikutega. Sellest seltskonnast kõige koostöövalmim tundus Kotšegarov.

Moskvasse saadeti taotlus, mis leidis ka suhteliselt kiiresti toetust. 1991. aasta augusti alguses anti Kotšegarovile kindralmajori auaste ja volitused koordineerida Eestis asuvate nõukogude piirivalveosade koostööd kohaliku juhtkonnaga. Mõnes nüüdis-Eestis ilmunud raamatus on neid asjaolusid kirjeldatud erinevalt, kuid Maalehe käsutuses olevad tõendid kinnitavad, et tegelikult toimus kõik just nii. Vaevalt mõne nädala pärast seisis värske kindral uues rollis raske valiku ees.

Eriüksuslased lageda taeva all?

KGB-le allunud NSV Liidu piirivalvevägede koosseisus oli neli eriettevalmistusega diviisi, kasutamiseks vastavalt suure riigi piiritsoonides kujunevale operatiivolukorrale. Üks neist diviisidest paiknes Vitebskis. Vahetult enne erakorralise seisukorra väljakuulutamist saadeti Vitebski õhudessantdiviisi spetsnaz’i rood sõjaväe transpordilennukiga Tallinna.

Eesti taasise­seis­vumine ei saabunud ootamatult ega üleöö. Teed oma riigi taastamisele sillutasid paljud sündmused ning sajad tuhanded inimesed.

Kui KGB eliitüksuse Alfa meeste vastuvõtmisega sujus kõik plaanipäraselt, siis Vitebskist saabunuid ootas lennuväljal jahmatus – Tallinnas Rahumäe tee 4 paiknenud 106. punalipulise piirivalvesalga komandör Renat Farhatovitš Gimadejev keeldus neid vastu võtmast!

Polkovnik Gimadejev leidis ridamisi põhjusi, kuidas “külalistest” lahti saada – saabujate dokumendid polevat korras, talle Riiast saabunud käsud olevat vastuolulised ning osa šifreeritud pabereid tema šifrimasinas ei avanevat. Hoolimata kõvast lärmist ning sarviliste sõnade vahetamisest jäi Gimadejev endale kindlaks ning kiiresti tuli leida ootamatust olukorrast uus väljapääs.

Siinse interliikumise üks peamehi Vladimir Jarovoi käskis lahkelt avada riikliku liidutehase Dvigatel väravad ning võttis Gimadejevi poolt hüljatud eriüksuslased oma hoole alla. Osa neist olid kolmel äreval päeval KGB peamajas Pagari tänaval valmis võimalikke ründajaid tagasi lööma. Mingil muul viisil Alfa ega Vitebski mehed siinsetesse sündmustesse ei sekkunud ning pärast Moskvas suure komöödia läbikukkumist lendasid nad kohe tuldud teed tagasi.

Gorbatšov saadab Kotšegarovi uuesti Eestisse

Kindralmajor Kotšegarov polkovnik Gimadejevi ning Vitebski spetsnaz’i konflikti ei sekkunud. Oli see tingitud ülimast ettevaatlikkusest, soovist oma nahka hoida või varjatud sümpaatiast meie iseseisvuspüüdluste suhtes, saaks vastata vaid kindral ise. Talle oli aga antud elada ainult 51 aastat, 1996. aastal maeti Kotšegarov Moskva Trojekurovo kalmistule.

Pärast Gorbatšovi Forosest väidetavast vangistusest Moskvasse naasmist korraldati, peamiselt juba Jeltsini juhtimisel, jõustruktuurides enneolematu tuulutamine. Kõik, kel arvati riigipöörajatega vähimatki seost leiduvat, said otsemaid hundipassi. Kindral Kotšegarovi käitumist Tallinnas peeti aga patriootlikuks ning mees määrati puhta poisina kohe uuele kõrgele kohale, Balti piirivalveringkonna ülema asetäitjaks Riiga. Seal olid ette nähtud juba kindralleitnandi pagunid.

6. septembril 1991 määras NSV Liidu riiginõukogu riikliku delegatsiooni NSVLi ja Eesti Vabariigi vahelisteks läbirääkimisteks, mille üks kümnest liikmest oli Jevgeni Kotšegarov. 9. novembril kinnitas selle otsuse Gorbatšov. Küllap oli tegu aruka valikuga, kuna enamik Eesti esindajatena laua taha istunutest olid Kotšegarovile teatud ja tuntud.

Resident jäi tabamatuks

Üks neist, kelle ellu augustisündmused pöörde tõid, oli lääne luure resident Eesti NSVs. Oleks lapsemeelne arvata, et olukorras, kus nõukogude luure residentuurid tegutsesid pea kõikjal maailmas, jätnuks lääneriigid samaga vastamata. Nende püüdmiseks tegutses Moskvas NSV Liidu KGB teine peavalitsus (vastuluure) koos oma kohapealsete struktuuridega kõigis liiduvabariikides. Sõjaväe vastuluure veel pealekauba.

Tallinnas asunud residendi tabamine käis üle jõu ja võimete nii ENSV KGBs eri aegadel vastuluuret juhtinud kindralmajoritest aseesimeestele Adolf Torpanile kui ka Arnold Arrole, aga ka teise osakonna polkovnikutest ülematele Artur Raubale, Albert Jogansonile ning Arne Käsperile.

Muutunud oludes, mil Eestist oli saanud NATO liitlane, anti see kontakt üle siinsetele eriteenistustele. Mälestuseks ja tunnustamiseks. Kunagine resident ise on hoidnud eriti madalat profiili, pajatamata midagi oma elu ja surmaga riskides tehtud tööst ja selle tulemustest. Vahel on ta arvanud, et peaks ehk ikka oma mälestused kirja panema, siis jälle, et mitte. Jäägu see tema otsustada, nagu ka see, kas avalikkus saab tema nime ja välismaise kuraatori teada või ei. Imetluse ja austuse on ta ära teeninud igal juhul.


Kirjutis on jätkuks 18. augustil 2016 Maalehes ilmunud samateemalisele loole.