Pilt on illustreeriv

Osta sai ka vähemaid tarbeasju ja raamatuid. See oligi rohkem laat kui tagasihoidlik toiduainete ostukoht kirikupüha ajal. Rahvas voogas ühest kohast teise, jalutas kalmistul, ajas juttu ja arutas asju. Lasipuud põhjapoolse tara ääres olid hobuseid täis, sest lauritsapäeval armastati kirikusse sõita hobusega.

Kes olid elukoha muutmise pärast sattunud teise kihelkonda, need pidasid oma kohuseks sõita kiriku nimepäeval siia, et omaste ja tuttavatega kokku saada.

See oli püha, mil kiriku juurde ei kogunenud üksi talurahvas küladest, vaid kihelkonna mõisnikudki. Need sõitsid tõldades, sarabanides, troskades, ajasid taga toredust ning näitasid oma üleolekut. Jumalateenistuse ajal jalutasid ja jahutasid kutsarid hobuseid kiriku lähedal teel, või kui hobused olid vaiksemad, siis peatuti kirikumõisa ees platsil aitade ja kuuride vahel.

Vanemad inimesed imestasid suurnike varanduslikku mugavust, tuletasid meelde töid mõisaväljal, nooremad välgutasid silmi ja hoidsid käsi rusikas, sest rahulolematuse batsill oli tunginud noorte ajudesse.

Kust sai mõisnik tõlla, millega ta uhkustab? Meie esivanemate töö ja vaeva tulemusena. Sõitjad ise pole teinud mainimisväärt tööd. Ja 1905. aasta sündmused näitasid, et mõisnike toretsemisele on lähenemas lõpp. Kuusalus levitati mõisnikevastaseid lendlehti vahest varemgi kui naaberkihelkondades.

Harilik kirikuaeg venis lauritsapäeval palju pikemaks. Ja kui sajandivahetusel asutati Kuusalusse karskusselts “Seeme”, külvas see oma seemet uues seltsimajas kõnede ja näidenditega ning osa noori jõudis koju alles järgmise päeva hommikuks.

Mainimist väärib vahest veel vaid mihklipäev, kui lõppes suviliste tööaeg ja nad said vabaks. Igaühele see vabadus ei meeldinud ja jäädi siis eritasu eest kohale, kuni kõik hädalisemad tööd tehtud. Meil oli mõnel suvel suvilisi, enamasti meesteenija, sest ilma ei saanud me alati läbi. Koht oli nii suur, et ühe-kahe inimesega ei saanud sellel midagi korralikult teha. Pidi ikka neli-viis täit tööinimest olema, ja kui seda ei olnud oma perekonna inimestest, tuli palgata teenija kas kogu aasta peale või suvel võtta inimesi ajutiselt tööle.

Meie perekonnas ei olnud seda viisi, et oleks jäetud tööd ripakile ning vili väljale mädanema. Kõik tööd püüti korraldada parimal ajal, ja kui vähegi võimalik, veeti vili väljalt varjule – rehe alla, küünidesse, laudilegi jne.

Sellise töö juures edenes talu, edenesid inimesed, edenes inimeste heaolu ja jõukuski. Tõnu talu edenes tingimata. Kui see esiteks oli Mäe talu põldudega võrreldes harimiselt viletsam, siis mõne aasta pärast juba võrdne.

Kui aga Mäelt läksid töökad Toomingad minema ja tulid uued peremehed, kes ei pannud põlluharimisse nii palju hoolt ja vaeva, läks Tõnu Mäest ette, suure sammu ette. Põld tahab harijaid, põld tahab, et tema pinnal kõnniks rohkem inimesi, kel käed tööd täis. Siis on tal hea meel. Ja ta kasvatab vilja, kõrget ja tihedat, ning tasub töötajate vaeva.

Põlluga peab olema sõber, põldu tuleb armastada, teda sööta-joota – siis on põld ja töötaja heas vahekorras. Nad ei pahanda üksteisega, vaid mõistavad üksteist. Ning sellised kohad saavad nii armsaks, et ei taheta sealt enne lahkuda, kui kantakse välja sinna, kust pole enam tagasipääsemist.

Tõnult kanti välja isa, kes oli teinud Tõnu koha tõeliseks talukohaks vajaliku sissetulekuga, kes oli selle talu kivised põllud muutnud masinatega haritavaks, kes oli Tõnu veerikkad sooaugud kuivendanud korralikuks heina- ja karjamaaks, kes oli ise muutunud kolmepäevamehest taluomanikuks.

Tõnult kanti välja ema, kes kasvatas Tõnul üles kõik oma lapsed, kes saatis neid välja, kui neil tiivad olid kasvanud tugevaks, kes oli Tõnu hing, kes õhutas siin tegema seda mis tarvis, kes juhatas, kuidas tuleb korraldada, kes ei hoidnud ühestki tööst eemale ja kes ei istunud kunagi käed rüpes.

Mõlemad kanti välja Tõnult – isa enne, siis 15 aasta pärast ema. Nende lahkumine ei olnud raske, sest nad olid teinud oma töö, hoolsa töö.


Järgmisest nädalast uus järjejutt

VIIO AITSAM. SÕGELANE, SADAJALG JA MUUD MUTUKAD

Lugu elukatest, kes tavaliselt jäävad välja inimese mugavusmullist.