See tuletõrjeauto pärineb 1938. aastast. Foto: Andres Putting

Eelmise sajandi alguses puudusid Eestis kutselised komandod ning suurt kahju tekitada võivate tulekahjude kustutamine oli jäetud vabatahtlike tuletõrjujate hooleks. Peamiseks kustutusvahendiks oli inimjõul töötav käsiprits. Vaid jõukamad tuletõrjeseltsid olid soetanud võimsa aurumootoriga töötava pumba ehk aurupritsi. Tuletõrjetehnika toimetati sündmuskohale hobustega või käsitsi ning tihti jõuti tulekahjule alles siis, kui leegid oli juba väga suureks jõudnud paisuda.

Esimene bensiinimootoriga tuletõrjeauto ehitati 1904. aastal Inglismaal. Eestis asus esimesena tuletõrjeauto ostmiseks annetusi koguma Tallinna tuletõrjeselts 1912. aastal. Raha kogunes üsna visalt ja reaalse tellimiseni jõuti alles suvel 1914. Samal ajal liikusid Tartus asjad kiiresti ja suvel 1913 telliti Saksamaalt Bremenist Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsile oma tuletõrjeauto.

Riia sadamast Eestisse suundunud masin jõudis Tartusse 13.novembri öötundidel. Uue tuletõrjeauto Lloyd esitlus toimus 16. novembril Emajõe äärsel Söögiturul. Auto varustuses olid redelid, pootshaagid ja kolm voolikuvärtnat. Paaki mahtus 800 liitrit vett ja pumba tootlikus oli 1400 liitrit minutis. Tuletõrjeauto oli lahtise kerega, peale mahtus kaheksaliikmeline meeskond.

Auto saabumine innustas Tartu tuletõrjeseltsi palkama kaks autojuhti ja leidma viis nooremat meest, kes olid nõus pritsimajas ööbima. Sündinud oli Eesti esimene, pideva valmisolekuga vabatahtlik tuletõrjekomando.

Andmed pärinevad Riigiarhiivist ja tolleaegsetest ajalehtedest.