Sel aastal alustanud geoloogiateenistust juhib TTÜ professor Alvar Soesoo. Foto: Tiit Blaat

Ja veel kinnitab MKM, et konkreetsete, näiteks Rail Balticu ehitusega seotud geoloogiliste uuringute teostamise lubade ja kaevandamislubade taotlemise hoogustumine viimase aasta-pooleteise jooksul pole kuidagi seotud EGT loomise ja selle tegevusega. Need on ettevõtjate majandushuvidest ajendatud taotlused ja neid menetleb keskkonnaamet.

Ja põhimõtteliselt on lubade andmisel viimane sõna omavalitsusel, mille territooriumil ala asub. Üldine reegel on selline, et kui kohalik võim on uuringute alustamise vastu, siis keskkonnaamet ka luba ei anna. Sellega seoses väärib veel märkimist, et uuringuluba ei anna õigust kaevandada. Tõsi – eks kõikide nende lubade andmisel või mitteandmisel lähtub keskkonnaamet ka riiklikust huvist.

Riik soovib ülevaadet

MKMi energeetika asekantsler Ando Leppiman kinnitab, et Eesti geoloogiateenistuse loomise näol ei ole tegemist mõnele konkreetsele maavarale orienteeritud tegevusega. Nii ei hakka EGT spetsiaalselt uurima näiteks fosforiidi kaevandamise võimalusi.

Leppiman selgitab, et aktiivsem töö Eesti maapõuepoliitika alustalade väljatöötamise kallal algas 2015. aastal keskkonnaministeeriumi eestvedamisel, nüüdseks on jõutud siis EGT loomiseni, mille ülesanne on tegelikult laiemgi kui vaid maavaradesse puutuvaid teadmisi koondada. Nii tegeldakse ka geoloogilise info kasutamisega teadus-õppe-arendustegevuses, hüdroloogiliste uuringute ja seismograafilise seirega. Töö on jaotatud nii, et KKMi haldusalas olev keskkonnaamet tegeleb maavarade kasutamist võimaldavate keskkonnalubade väljaandmisega ning MKM maapõuevarade väärtusloomega, sh ka sellega, kus üht või teist maavara võiks senisest sootuks tõhusamalt ja suurema lisandväärtusega kasutada.

Eestis leiduvad maavarad liigitakse üldiselt kahte klassi – n-ö üldkasutatavad ehitusmaavarad (dolokivi, kruus, liiv) ja riigile kuuluvad maavarad (põlevkivi, fosforiit). EGT ülesanne on muuhulgas selgitada riigi majanduslik huvi ja tingimused, millest lähtuvalt võiks neid maavarasid kasutusse anda või kasutusse võtta.

Sünnib Eesti geoloogiline kaart

Geoloogiateenistuse juhi, TTÜ professori Alvar Soesoo sõnul pärinevad viimased tõsised maavarade uuringud 1980ndatest aastatest. Praeguseks on aga kasvõi laboritehnika kõvasti edasi arenenud, võimalused ja oskused on avaramad ning adekvaatse pildi saamiseks tuleb toonastele puursüdamikele (geoloogilise uuringu käigus puurimise teel võetud kivimiproovid) teha kordusanalüüsid.

„Meil on vanast ajast hoiul 30 000 kastitäit puursüdamikke, milles sisalduva info väärtus on hindamatu. Koordinaadid, kust proovid on võetud, ka sügavused on teada. Eestis küünivad need puurimised 800 meetri sügavusele. Kogu see info tuleb süstematiseerida ja laialt kasutatavaks muuta. Me ise nimetame seda geoloogiliseks kaardistamiseks,” iseloomustab Soesoo ees seisvat tööpõldu. „Praegu on umbes kolmandik Eestimaast enam-vähem kaardistatud. Parem ülevaade on Põhja-Eestist, katmata on suhteliselt palju Lõuna- ja Lääne-Eestist. Nende valgete laikude katmine on plaanis nüüd kuue-seitsme aastaga ära teha.”

Soesoo hindab, et ainuüksi olemasoleva infokoguse töötlemine ja auditeerimine võtab vähemalt paar aastat. Suuresti on see arvuti taga tehtav töö ega pea ilmtingimata puudutama uute puuraukude rajamist.

Kui püüda EGT tegevuse eesmärki praktilise kasutamise seisukohast lahti seletada, siis võiks see töö tipneda sellega, et tulevikus, kui inimene soovib näiteks kusagile n-ö tühjale kohale endale maja ehitada, piisab tal interneti avamisest, et teada saada, mis selles kohas maakoore all peitub.

Raualadestu võib Soesoo sõnul olla põhimõtteliselt juba 250 meetri sügavusel. Ja tänapäeval ei pea selle kättesaamiseks enam sugugi tohutul alal karjääri avama. Ta toob näite Rootsist, kus rauamaaki kaevandatakse ka 1,4 kilomeetri sügavuselt, aga seda tehakse maa-alustes kaevandustes. Võimatu pole Soesoo sõnul ka see, et Eestis võib leiduda koobaltit, niklit, vaske – maake, millest toodetud metalli hinnad maailmaturul suure tõenäosusega ei lange.

Ta lisab, et kui 1980ndatel aastatel uuriti Põhja-Eestis põhjalikult fosforiidimaardlaid, siis hiljem on tol ajal võetud proovidest leitud hoopis harduldaste muldmetallide olemasolu.

„Kui me saame täpselt teada, millised maavarad meil on ja milline on nende kättesaamise võimalus, siis saame algatada ühiskondliku debati selle üle, kas me tahame neid kasutada ja kas see oleks üldse piisavalt atraktiivne,” selgitab Ando Leppiman. „EGT ülesanne on muuhulgas välja arvutada, kas keskkond üldse võimaldab mingi maavara kaevandamist mingis konkreetses piirkonnas.”