Tartu rahu aastapäeval nõuti Taaralinnas Petserimaad tagasi

Laupäeval kogunes sadakond huvilist Tartus Jaan Poska gümnaasiumi juurde, kus 99 aasta eest allkirjastati Tartu rahuleping. Lisaks Petseri maakonna rohe-valgele lipule oli väljas ka loosung tekstiga „Nõuame Venemaa Föderatsioonilt Eesti, Gruusia ja Ukraina okupeeritud ning annekteeritud alade viivitamatut vabastamist!“.

Selleks, et loosungil nimetatud Eesti suunal kergem teha oleks, oli väljas kaks maakaarti idanaabri poolt annekteeritud Eesti Ingerimaa ja Petserimaa kujutisega. Meeldetuletuseks veel eraldi kiri naaberriigi presidendile, mis konsulaadile üle antakse. Magnetlindilt kõlas näitleja Raimo Aasa ilukõneliselt loetud Tartu rahulepingut ülistavad kirjaread.

Arras päev kõigile Eesti ajaloohuvilistele. Isegi pakane andis järele ja kinkis meile pehme, koguni lörtsise, hilisõhtul aga kerge lumesajuga imeilusa talveilma. Raadiost ei tulnud ainsatki teadet juba aastaid sel päeval Tartus Vanemuise tn 35 Rahumaja juures kell 12 algava ajalooürituse kohta. Ka peavoolumeedias ei jagunud sellele üritusele vajalikul määral tähelepanu. Küllap korraldajate teavitustöö puudujääk.

Petseri kloostri kellamäng kutsus inimesi lähemale ja siis kõlas pidulikult hümn, mida paljapäi kuulati. Ürituse avas Eesti Vabaduspartei ja Põllumeeste Kogude esimees Rein Koch. Sõna said riburada kirju seltskond rahvuslikult ja Tartu rahulepingut jäägitult toetavaid kõnelejaid.

Mäng käis nagu alati ühte väravasse – Tartu rahuleping on Eesti Vabariigile püha dokument, mida on vaja mõlema kunagise lepingupartneri eest kaitsta

Selle nõudjad ei väsi meelde tuletamast, et rahuleping Eesti välispoliitikas unarusse ei jääks. Peaaegu alati on kohal „raudne kolmik“ koosseisus Kalju Mätik, Mart Niklus ja Enn Tarto, keda isegi aastatepikkune vangilaagripõlv ei suutnud ümber “kasvatada“. Kahju vaid, et neist tera nooremad kunagised vabadusvõitlejad on Eesti elule selja pööranud, saamata aru et Eesti elu ei koosne loorbereil puhkamisest ja presidendi aastapäeva vastuvõtul käimisest.

Võitluses karastunud rahvuslane ei tohi kunagi poliitika rajalt maha astuda põhimõttel, et las teised teevad edasi. Äkki on need uued alustamata kõrgharidusega kollanokad ja piimahabemed, kes klassijuhatajata toime ei tule ja Eesti asja lörri ajavad? Eesti riik ei saa kunagi valmis ja alati peab isamaad jõudumööda toetama.

Tõeliste oraatoritena astusid üles riigikokku kandideerijad Isamaa nimekirjas Tõnis Lukas ja Eesti Rahvusliku Erakonna omas Indrek Särg. Värvi lisasid Eestimaa Roheliste Erakonnast Marko Kaasik ja Jaan Tõnissoni Seltsist Aare Pällin. Alati on kohal keegi seto lauluansamblist Liinatsurad, nii ka seekord. Tundsime teravat puudust riigi- ja linnavõimu kohalolekust. Küllap jälle kellegi tegematajätmine!

Täname Poska gümnaasiumit, kus üritusest osavõtjaid kuuma teega üles sulatati! Rahvakogunemise peakorraldaja Rein Koch kinkis koolile 50 eksemplari faksiimilekoopiat Tartu rahulepingu terviktekstist, mis tänuga vastu võeti.

Kell 18 oli Tartu kaubamaja juures juba kolmandat aastat järjepanu tõrvikute tulemeri, ega ometi seekord Jüriöö ülestõus? Siiski veel mitte. Osalejaid oli Postimehe hinnangul 300 ringis. Igatahes rongkäigu ülemjuhataja, EKRE kohalik juht ja linnavolikogu liige Indrek Särg oli hädas, sest marssimise rada jäi lühikeseks. Ta tegi raekoja platsil tiibmanöövri, et inimlohe ikka marssida saaks. Tubli trummar andis kõuekajana mõjunud löökidega sammudele takti!

Rahvamurd jõudis kohale ja oli kuulajatena ootel. Neil ei tulnud pettuda. Kõnelejateks oli kuldsuude rivi, keda teadustas koosolekute juhatajaks ja kõnelejaks sündinud Indrek Särg. Püüan neid siin reastada tähestikuliselt: Indrek Kalda, Rein Koch, Märt Kunnus, Merike Lumi, Jaak Madison, Anti Poolamets, Malle Pärn, Osvald Sasko ja Jüri Valge.

Kui 3. märtsi riigikogu valimised tooksid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riigitüürile lähemale, leiaks nn uus Eesti-Vene piirileping koha prügikastis ja sealt korjataks üles Tartu rahuleping. Siis oleks avatud tee sellekohase kehtiva rahvusvahelise õiguse alusel läbirääkimistele Eesti Vabariigi annekteeritud alade dekoloniseerimisele ja ökoloogiliste jm kahjude hüvitamisele ning Petseri- ja Virumaa taasühendamisele!

Hommikuse ja õhtuse ürituse koostööpartneriteks on EKRE Tartu ringkonna kõrval veel Tartu Rahu Põlistamise Selts, kelle esimees Osvald Sasko ja ka loo autor sõna võtsid.

Aldo Kalsi keskpäevane etteaste

Kallid siinolijad!

Lubage teid tervitada Tartu Rahu Põlistamise Seltsi nimel ja öelda mõned päevakohased sõnad.

See aasta on meie ajaloos tulvil juubelihõngulistest sündmustest. Täpselt 200 aastat tagasi astus tsaaririigi Liivimaa kubermang Euroopa õigusruumile tubli sammu lähemale. Nimelt kaotati 1819. aastal Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis pärisorjus. Ka oli see aasta Eesti rahvusliku suurmehe Johann Voldemar Jannseni sünniaasta.

150 aastat tagasi, aastal 1869 korraldas Johann Voldemar Jannsen Tartus Eesti esimese üldlaulupeo. Tema poeg Eugen Jannsen võttis arstina osa Eesti Vabadussõjast.

100 aastat tagasi, 1919. aastal viis Eesti rahvavägi koos liitlastega lõpule Eesti Vabariigist punaarmee väljatõrjumise.

Täna, 2. Veebruaril 1919 oli Eestis leinapäev. Elavate hulgast lahkus Paju lahingus surmavalt haavata saanud Eesti Vabadussõja väepealik Julius Kuperjanov.

100 aastat tagasi, detsembris 1919 jõudsid Eesti-Vene rahuläbirääkimised selleni, et 3. Jaanuaril 1920 hakkas kehtima Vabadussõjas vaherahu.

Täna, 2. Veebruaril 2019 avatakse Sindis mälestusmärk Eesti rahudelegatsiooni ühele liikmele, Julius seljamaale.

Täna, 99 aastat tagasi, 2. Veebruaril 1920, kirjutati siinsamas rahumajas alla Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel meie ajaloo ühele alusdokumendile, Tartu rahulepingule. Ikka ja jälle kordame omadele ja võõrastele – käed eemale Tartu rahulepingust.

See on püha dokument, mille sisu ja vaimu pole kellelgi õigus puutuda. Kui meil on julgust ja jõudu nõuda Gruusia ja Ukraina territoriaalset terviklikkust, olgu meil julgust ja jõudu nõuda seda ka Eestile. Elagu territoriaalselt terviklik Eesti Vabariik.

Kohtumiseni aasta pärast!