Meil on küll teenistuses psühholoogid, aga ka Eestis ei olda posttraumaatilise stressi eest kaitstud. Me küll jälgime neid ja veteranipoliitika tegeleb ka nendega, kes kaitseväest on lahkunud, hoides nendega sidet ja kontakti. Kerge see ei ole, aga püüame.

Aga ma pean tunnistama, et rääkides nende meestega, kes 5−6 korda missioonil käinud, olen aru saanud, et kerge huumoriga ja terve mõistusega suudab eesti mees neist asjust ka kergemini üle olla.

Afganistanis sõduritega kohtudes oli jutuks ka kaitseväe arengukava. Andke palun lühike ülevaade, mis on selle kümneaastase arengukava põhipostulaadid.

See arengukava ei ole riigikaitse reform, vaid kaitseväe struktuuri puudutav reform. Põhisambad jäävad paika. Alles jääb ajateenistus, ajateenijate hulka suurendatakse 3500ni. Elukutselistele sõjaväelastele on sel korral palju mõeldud, et hoida neid kui kvaliteetset kaadrit, kes ajateenijaid õpetavad, samuti neid, kes välimissioonidel osalevad. Palgatõus on kindlasti üks nendest põhimeetmetest.

Kolmandaks Kaitseliit, mis on saanud endale selgelt defineeritud ülesanded. Me ei ole seda ülesannet väga palju suurendanud, aga me oleme andnud selle nende teha.

Põhisõnum on see, et kaitsevägi peab olema relvastatud, mehitatud ja varustatud.

Millisesse kriisikoldesse Eesti sõdurid järgmisena missioonile võivad minna?

Kui aus olla, siis ma ei välistaks ühtegi kohta kaardil. Kui mõni aasta tagasi arutasime, kas me ikka kõrbesse läheme, siis praegu ei välistaks ma midagi. Ma arvan, et Eesti sõdur oma ettevalmistusega on võimeline sõdima seal, kuhu Riigikogu otsustab ta saata.

Sõda välja mõtlema me ei hakka ja peame ka Eestis tegutsema selle nimel, et meie kaadrikaitseväelased on piisavalt motiveeritud, neil on piisav rakendus Eesti riigikaitses ja neil on konkurentsivõimeline palk.