Kuigi Kõue vallavalitsus lubas ehitada looduskaitsealuse Kiruvere järve kaldale paadikuuri, kerkis selle asemel hoopis kahekorruseline uhke suvila. Keskkonnainspektsiooni arvates on sellisele hoonele ehituskeeluvööndis ehitus- ja kasutusloa andmine õigusvastane. Riigikohus otsustas aga, et ehitusloa tühistamine ei ole enam võimalik, sest ehitusluba on oma kehtivuse kaotanud. ---

Veidi aja eest Valgamaal ringi sõites näidati mulle ehitisi, mis peagi kaovad. Seal oli paadikuure, tünnisaunu ja majavundamente. Minu küsimuse peale, kas see on kõik, noogutasid keskkonnainspektorid nõusoleku märgiks pead.

Ei ühtegi veepiirile kerkinud kobedat villat.

 Näidispoomine nurjub

Kaheksa aastat tagasi oli keskkonnainspektsioon veel väge täis.

“Ehitusloa andmine ei olnud õiguspärane ja vald ei oleks tohtinud ehitusluba anda, kuna ehitusprojekt ei olnud vastavuses ranna ja kalda kaitse seadusega,” kirjutas keskkonnainspektsiooni toonane peadirektor Ain Purga transiidiärimees Anatoli Kanajevi ja advokaat Viktor Kaasiku villade kohta Jõelähtme vallavolikogule.

Sellele vaatamata, et Haapse külas asuvad villad jäävad saja meetri laiusesse ehituskeeluvööndisse, andis vallavalitsus ikkagi ehitusload.

“Ehitusluba väljastati tõepoolest ennatlikult,” tunnistas vallavanem Taimi Saarna, kuid põhjendas, miks ta seadust rikkus: “Varem pole meil pretsedenti olnud, et ministeerium oleks keelutsooni vähendamisest ära öelnud.”

Mais 2003 läks aga keskkonnainspektsioon rünnakule.

“Kui ametnikud peaksid tõepoolest kurikuulsa advokaadi ja ärimehest rikkuri üle võidu saavutama ning looma pretsedendi ebaseaduslikult püstitatud ehitiste lammutamise näol, siis vapustaks see praeguse asjaajamise aluseid,” kirjutas Eesti Päevaleht 2003. aasta 23. mail.

“Eestis oleks selline näidispoomine kahtlemata vajalik, sest sahkerdav asjaajamine on jõudnud kriitilise piirini,” seisis artiklis. “Küsimus on küünilises jultumuses ja karistamatuse tundes. Seni ei ole ühtki loata püstitatud maja lammutatud.”

Jõelähtme vald küll peatas seepeale ehitusload, kuid seda vaid detailplaneeringu kehtestamiseni, ja pöördus keskkonnaminister Heiki Kranichi poole palvega ehituskeeluvööndit vähendada. Minister ei nõustunud.

Sellele vaatamata nõustus vallavolikogu krundi detailplaneeringuga, mis nägi ette tohutu 55 meetri pikkuse kai ehitamise.

“Ehituskeeluvööndi tagamiseks saab teha ettekirjutuse kaldal asuva omavolilise ehitise likvideerimiseks, kuid enne tuleb lahendada ehituse alustamiseks antud ehitusloa õiguspärasuse küsimus,” seletas keskkonnainspektsiooni toonane peadirektor Ain Purga.

Purga saatis vallale ettepaneku Kanajevile väljastatud ehitusloa tühistamiseks.

Kui vald oleks ehitusloa tühistanud, oleks järgnenud sellele keskkonnainspektsiooni ettekirjutus ebaseaduslike hoonete likvideerimiseks.

“Kui see juhtub, saab sellest pretsedent,” ennustas toonane Harju maavanem Orm Valtson. Nüüdseks on nii Purga kui Valtson läinud, Kanajevi ja Kaasiku villad seisavad aga sama koha peal, kus kaheksa aastat tagasi. Keegi pole neid näpuotsagagi puutunud.

Tallinna linnakohus otsustas 2004. aasta mais, et Kanajevi ehitusluba ei tühistata. Kanajevit kaitsnud vandeadvokaat Leon Glikmani sõnul oli tegu keskkonnainspektsiooni populistliku sooviga jõukamatele kodanikele “ära teha”.

 Rahameestele lubatud

Maaleht on kirjutanud sel teemal hulga lugusid. Kõik nad on sarnased, erinevad vaid kohad, detailid ja inimesed. Inimene ehitab ilma loata ilusasse, kuid keelatud kohta maja. Keskkonnainspektsioon nõuab selle likvideerimist, kuid ikka ja jälle jookseb nende pingutus liiva.

Saaremaal Ninase külas panid ehituskeeluvööndis oma palkmajad püsti Tallinna ärimees Rain Talmar ning Saaremaa juveeli- ja kinnisvaraärimees Guido Grass. Mustjala vallavalitsus taotles keskkonnaministrilt ehituskeeluvööndi vähendamist, kuid nii Heiki Kranich kui Villu Reiljan keeldusid.

“Ebaseadusliku ehitustegevuse heakskiitmine looks pretsedendi edasisteks õigusrikkumisteks,” põhjendas minister Reiljan Maalehele. Keskkonnainspektsioon tahtis ebaseaduslikud majad lammutada. Ometi seisavad need tänini.

Hiiumaa kuulsaim ebaseaduslik ehitis oli aastaid Sarve maastikukaitseala sihtkaitsevööndis 1996. aastal kerkinud suvila. Keskkonnainspektsioon nõudis juba 2003. aastal vaid paarikümne meetri kaugusel rannast kerkinud suvila lammutamist, kuid vald punnis vastu.

Inspektsiooni toonase Hiiumaa pealiku Marek Põllu arvates ei tohiks suvilat seadustada. Pühalepa vald väitis aga, et ebaseadusliku hoone lammutamine kahjustab loodust veelgi rohkem.

“Lammutamine võib kahjustada loodust ühes kohas, kuid hoone seadustamine annaks hoobi kogu Eesti looduskaitsele ning ehituskeeluvööndi ja looduskaitsealade staatusele,” tunnistas inspektsiooni Hiiumaa büroo juhataja Marek Põld toona Maalehele.

“Ebaseaduslike ehitiste sündroomiks peetava Sarve suvila seadustamine looks pretsedendi ja annaks teistelegi omavolilistele ehitajatele alust nõuda omagi lammutamiskäsuga ehitiste seadustamist,” kirjutas kolleeg Merike Pitk.

Asi lahenes alles siis, kui selle Sarve kaitsealal asuva suvila omanikuks sai suurärimees Enn Kunila.

Erinevalt oma eelkäijatest Heiki Kranichist ja Villu Reiljanist kirjutas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi 22. aprillil 2008 Pühalepa vallavanemale Ants Oravale, et kuigi Sarve maastikukaitseala Lääne-Sarve sihtkaitsevööndis on ehitiste püstitamine keelatud, “võiks ta siiski kaaluda kasutusloa väljastamist.”

“Kõik on korras,” teatab vallavanem Ants Orav sel nädalal Maalehele. “Lammutada ei ole seal midagi.”

 See on kuur, mitte suvila!

Kuigi keskkonnainspektsioon kaotas sõja keeluvööndis ebaseaduslikult kerkinud ehitiste vastu juba kaheksa aastat tagasi, lõi viimase naela seina Riigikohus mullu 30.novembril. See puudutas ärimees Pjotr Sedini paadikuuri.

Pärast kolme aasta pikkuseid kohtulahinguid tambiti keskkonnainspektsioon taas mutta, seekord lõplikult.

“Enam ei ole omavolilist ehitist,” tõdeb anonüümseks jääda sooviv keskkonnaametnik. “Nüüd on vaid lubamatu ehitis lubamatus kohas.”

Eesti ühe rikkaima inimese Pjotr Sedini paadikuuri lugu meenutab paljusid teisi. 2006. aasta 1. septembril kehtestatud detailplaneeringus lubas Harjumaa Kõue vallavalitsus ehitada looduskaitsealuse Kiruvere järve kaldale paadikuuri.

Lugupeetud ärimees ehitas paadikuuri asemel hoopis kahekorruselise puhkeruumi, riietusruumi, kahe kööginiši, kolme tualettruumi, vanni, duši ja sauna ning küttesüsteemiga uhke suvila. Paadikuur moodustab kahekorruselisest suvilast vaid viiendiku.

Selleks et ebaseaduslik hoone lammutada, peab kohus esmalt ehitusloa tühistama.

“Sellisele hoonele ehituskeeluvööndis ehitus- ja kasutusloa väljastamine on õigusvastane,” deklareeris keskkonnainspektsioon halduskohtusse pöördudes.

Kui seni olid kohtud nõudnud kohalikelt omavalitsustelt ehituslubade tühistamist, siis nüüd sündis midagi uskumatut. Tallinna halduskohus ei jätnud mitte üksnes keskkonnainspektsiooni protesti rahuldamata, vaid mõistis temalt välja ka vastaspoole 35 000 krooni suurused õigusabikulud.

“Ehitusloa tühistamine ei ole enam võimalik, kuna seoses paadikuuri valmimisega on
ehitusluba kehtivuse kaotanud,” põhjendas halduskohus.

Pärast seda, kui ringkonnakohus asus teisele arvamusele ja tühistas nii Sedini kuuri detailplaneeringu, ehitusloa kui kasutusloa, tundus, et asi pannakse paika. Kuid Riigikohtu kolleegium asus 30. novembril Tallinna halduskohtu poolele.

Vähe sellest, Riigikohtu otsusega peab keskkonnainspektsioon tasuma ka vastaspoole 17 000kroonised menetluskulud.

Pärast seda, kui omavalitsus on hoonele kasutusloa väljastanud, ehitusluba enam ei kehti. Kui miski asi aga ei kehti, ei saa seda ka tühistada.

Kui ehitusluba ei ole aga tühistatud, ei saa hoonet ka lammutada. Ja ongi jokk.

Tõele au andes polnud kõik riigikohtunikud ühte meelt. Viiest kaks — Jüri Põld ja Harri Salmann — vormistasid eriarvamuse.

Riigikohus läks pooleks

“Ma ei nõustu kolleegiumi otsusega, et ehitusluba kehtib kuni ehitisele kasutusloa andmiseni ja et ehitusluba kaotab kehtivuse pärast kasutusloa andmist,” kirjutas riigikohtunik Jüri Põld.

“Kui ehitusluba kehtib ka pärast ehitisele kasutusloa andmist, on ehitusluba õiguslikuks mõõdupuuks, mille abil saab hinnata, kas kasutusluba on antud ehitisele, mis vastab ehitusloale,” põhjendas Põld.

“Kui aga ehitusluba kaotab kasutusloa andmisel kehtivuse, siis kaob pärast kasutusloa andmist see mõõdupuu,” rõhutab riigikohtunik Jüri Põld oma kirjalikus eriarvamuses.

Ta jätkab: “Arvan, et kolleegiumi enamuse heakskiidu leidnud seisukohta järgides pole võimalik kõrvaldada kasutusloa saanud ehitist, mis ei vasta ehitusloale.”

Seega, keelatud kohta kerkinud villade lammutamine on käesolevast aastast muutunud sõna otseses mõttes võimatuks.

Maksuraha nimel pigistatakse silm kinni

Riigikontrolli kevadine audit näitas, et omavalitsused vaatavad ilma loata ehitamist enamasti pealt ja seadustavad need ehitised tagantjärele.

85 vaadeldud uusehitisest 48 ehk rohkem kui pooled olid kerkinud ilma ehitusloata. Enim oli selliseid ehitisi Kiili, Rae, Tartu ja Jõelähtme vallas.

Poole aasta pärast olukorda kontrollides selgus, et vaid veerandi ebaseaduslike ehitiste puhul olid omavalitsused alustanud menetlust rikkumise tuvastamiseks, paljudel puhkudel ei võetud ehitise omanikuga isegi ühendust. Kõige passiivsemad oldi Kiili vallas.

Riigikontroll pidas passiivsuse põhjuseks ka seda, et omavalitsused on huvitatud uute maksumaksjate saamisest. Mitmel puhul oli vald registreerinud loata kerkinud ehitise uuselanike elukohana.

Sellega võttis vald endale kohustuse pakkuda oma eluaseme ebaseaduslikult ehitanud ja sinna registreeritud uutele vallakodanikele teenuseid, millele neil on omavalitsuse elanikuna õigus.

Samuti ei olnud ükski auditeeritud omavalitsus nõudnud ühegi oma territooriumil omavoliliselt ehitatud elamu lammutamist, tavapäraselt seadustatakse enamik neist tagantjärele.
Auditi valimis oli viis Tallinna linnaga ja kolm Tartu linnaga piirnevat valda. Need olid Saku, Rae, Harku, Jõelähtme, Kiili, Tartu, Ülenurme ja Luunja vald.

KOMMENTAAR:

OLAV AVARSALU, keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitja

2010. a alustas inspektsioon seoses ebaseaduslike ehitistega 26 menetlust. Kõik need ei ole hooned, paljudel juhtudel on tegu rajatistega, milleks on näiteks teed, tiigid, terrassid, varjualused jmt.

Ebaseadusliku ehitise ilmsikstulekul, juhul kui asi ei ole aegunud, s.t kui ehitamisest ei ole möödas rohkem kui kaks aastat, alustab keskkonnainspektsioon väärteomenetluse.

Rikkumise ehk loata ehitamise korral saab määrata rahatrahvi. Teine küsimus on, mis saab ehitisest. Selleks alustatakse haldusmenetlust, mille käigus uuritakse keskkonnaametilt ja kohalikult omavalitsuselt, kas antud ehitise seadustamine on võimalik.

Kui seda peetakse võimalikuks, jääme seadustamise protsessi tulemust ootama. Kui keskkonnaamet ja omavalitsus ei pea ehitise seadustamist võimalikuks, teeb inspektsioon
ettekirjutuse selle likvi-
deerimiseks.

Likvideerimine ei tähenda iga kord lammutamist, kergemad ehitised on võimalik keeluvööndist lihtsalt välja viia. Suuremate ehitiste puhul üldreeglina meie ettekirjutused vaidlustatakse kohtus. Kohtuvaidlused võivad kesta aastaid ning mõnegi juhtumi puhul on kohus leidnud, et puudub alus nõuda ehitise likvideerimist.

Samas on ka teistsuguseid näiteid: Manijale ebaseaduslikult püstitatud hooned, samuti Aegna kämpingumajad tuleb omanikel likvideerida.

Ehitiste puhul on kõige olulisem roll kohalikel omavalitsustel, sest just nemad menetlevad detailplaneeringuid, väljastavad ehituslube ning teevad ehitusjärelevalvet.