Tööpõlgurite laager – koht, mis ei vaimustanud kedagi
President Konstantin Pätsi dekreedina antud "Tööpõlgurite töölaagrite seaduse" põhjal alustas 1. augustil 1938 tegevust Harku Tööpõlgurite Töölaager. See oli järjekordne lisandus Harkus juba 20 aastat paiknenud kinnipidamiskohtadele. Maakeeli öelduna oli see mõeldud pikaaegsetele töötutele joodikutele, kes liiga palju ning häirivalt sageli segasid kaaskondsete või oma küla-linnaosa elu.
Juriidiliselt ei peetud tööpõlgureid vangideks, vaid nad olid riiklikule "hooldusele" võetud isikud. Nad ei kandnud traditsioonilist triibulist vanglariietust, vaid pruune rõivaid koos sinise kuuekraega. Aga jättes kõrvale juriidika või riietuse värvi, olid nad muus osas nagu tavalised kinnipeetavad.
Esimesed tööpõlgurid, keda ajakirjanduses kirjeldati kui tavapäraseid Tallinna põhjakihi tegelasi, toodi töölaagrisse 6. augustil 1938. Paar päeva hiljem oli neid seal 14, sama palju kui valvureidki, ent hooldusaluste arv tõusis kiiresti.
Naiste jaoks kohta polnudki
Järgmiste kuude jooksul paigutati laagrisse 142 meesvahialust (hooldusalust), valdavalt - 129 juhul - oli põhjuseks ilma tööta ja kindla elukohata "ümberhulkumine" või alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine sel määral, et isik ise või tema lähedased olid sattunud sotsiaalabi vajajateks. Ülejäänud 13 juhtumil oli töölaagrisse paigutamine kergemaks asenduskaristuseks kohtus mõistetud kriminaalkaristusele.
Ruumipuuduse tõttu naisi Harku tööpõlgurite laagrisse ei saadetud.
Töölaagrisse paigutamise algatas enamasti politsei (75 juhtumit) või naised (30 juhtumit), aga ka omavalitsused (22). Seitsmel korral algatasid joodikust töötu mehe saatmise tööpõlgurite laagrisse vallaslapse emad, viiel juhul mehe vanemad ja kolmel korral vennad.
Siiski, üsna palju tuli ette juhtumeid, kus hooldusalune oli oma korratu eluviisiga ikkagi kaotanud üle 60% oma töövõimest. Nemad kuulusid ennetähtaegselt vabastamisele. Näiteks mainitud 142 vangist tuli sel põhjusel vabastada koguni 18. Eeskujuliku käitumise eest vabastati samal perioodil kümme hooldusalust, seitsmel juhul aga katkestati hooldusele võetud aeg seoses vanglakaristuse kandmisega.
31. märtsil 1939 oli Harku tööpõlgurite laagris 107 kinnipeetavat. Neist enamikku rakendati suvel maaparandustöödel ning talvel metsatöödel, lisaks Harkule töötati veel Pärnumaal Tammistes ja Virumaal Arvilas.
Hooldusaluste käitumine kujunes enamasti rahuldavaks. Põgenemisi või põgenemiskatseid ei olnud, kehalist karistust anti aastatel 1938-1939 vaid ühel juhul. Peksukaristust lubas anda "Tööpõlgurite töölaagrite seaduse" säte. Selle kohaselt sai töölaagri asukale rakendada ihunuhtlust, lüües karistatava paljastatud istmikule kuni 25 vitsalööki. Jaanuaris 1939 muutis Riigivolikogu töölaagrite seadust, kaotades ihunuhtluse.
Valdavalt karistati hooldusaluseid distsiplinaarkorras, põhjuseks tööle mitteilmumine, tõrkumine või laisklemine. Hooldusaluste tervislik seisund oli töölaagrisse paigutamisel enamasti kehv, aga paarikuise "kosumise" järel hakkasid töötulemused paranema.
Parandamatud laisklejad
Loomulikult ei sattunud enamik tööpõlgureid oma uuest elukohast vaimustusse. Nii mindi esimesel võimalusel laagri ambulantsi, eriti Harkus, kus hoiti "tõrksamat ja laisemat elementi". Töölaagri arsti arvates olid Harkus ambulatoorset abi saama tulnud hooldusalustest koguni 75% simulandid, kes püüdsid haiguse ettekäändel tööst vabaneda. Kasvatusasutust külastanud Riigivolikogu delegatsioonile näidati üht kartseris istuvat suurt tööpõlgurit, kes eelistas kartserit vee ja leivaga igapäevasele tööle. Tammistes ja Arvilas leidus tööpõlgurite seas "haigeid" tunduvalt vähem.
Nagu öeldud, kasutati tööpõlgureid mitmesugustel lihtsamatel töödel. Töönormi täitmisel said hooldusalused lisatoitu. Nende töökus ning töötasu erines väga suuresti ning vaid kõige töökamad mehed suutsid saata oma perekonna abistamiseks 10 krooni või veidi rohkem kuus. Võrdluseks - 1939. aastal oli maal aastatöölise keskmine kuupalk (meestel) 31.70 krooni, hooajatöölisel 41.60 krooni.
Kuivõrd tulemusrikkaks hinnata hooldusaluste tööpõlgurite paranemist? Raske küsimus. Puudub statistiline ülevaade vabanenute edasisest saatusest, samuti tõi 1940. aastal nõukogude võim Eesti kinnipidamiskohtadele oma uuendused.
