Üha leviv rehvisõda võib lõppeks looduse kummiprahist puhtaks rookida
Ühe sellise kohana kirjeldame Tartu naabruses Raadil asuvat vanarehvide n-ö vaheladu. Asja selguse huvides olgu öeldud, et sealkandis on parajalt pirakas rehvihunnik, mis ei kuulu õigupoolest kellelegi ja mis hiljaaegu ka muu prügi süütamise tagajärjel põlema läks. Ning on teine, mille on enda hallata võtnud OÜ Rubronic, tehes seda MTÜ Rehviringluse lepingulise alltöövõtjana.
Eelmise aasta 8. detsembril andis Keskkonnaamet Rubronicule jäätmeloa, tähtajaga kaks aastat ja kohustusega kõik rehvid sealt koristada. Seega järgmise aasta lõpuks peaks aastaid rehvitaaka kandnud piirkond sellest lõpuks vabanema.
Jäätmeluba kaheks aastaks
OÜ Rubronic juhatuse liige Siim Lauri kinnitab, et juba enam kui aasta jooksul pole Raadile rehve juurde toodud. Varem Kuusakoskiga koostööd teinud Rubronic koondas omal ajal sinna rehvid oma üle Eesti asunud laoplatsidelt ning nüüd on selle ettevõtte vanarehvid valdavalt kõik ühes kohas koos – Raadil.
Siim Lauri möönab, et tegemist on umbes viie aasta jooksul kogunenud rehvidega ja neid on seal tõepoolest oma 15 000 tonni. Kuigi Rubronicul on olemas seadmed ka rehvipuru ja -graanulite tootmiseks, saab lõviosast Raadil olevatest vanarehvidest teha siiski ainult nn rehvikütust. Põhjus selles, et rehvipuru tootmiseks sobivad ainult veoautorehvid. Kütuseks sovivaks purustatud vanarehve on praegu mõnevõrra viidud põletamiseke lõunanaabrite ettevõtetesse.
Lauri sõnul on nüüd tekkinud lootus, et kui Eesti Energia saab tehtud oma katsetused rehvikütuse kasutamise võimalikkuse kohta ja ehk osutub reaalseks vanarehvidest isegi õli toota, siis peaks hunnikust ka ettenähtud ajaks lahti saama.
Ent kõik need ootused ja lootused on seotud teatud „aga”-dega. Tõenäoliselt läheb Eesti Energial katsetustega aega vähemalt järgmise aasta lõpuni, õlitootmine, ükskõik siis millest ja millisel meetodil, on nafta maailmaturu ülimadalat hinda arvestades praegu üldse mõttetu.
Kui näpuga seaduses järge ajada, siis tegelikult on Raadi rehvihunniku omanik ikkagi Rehviringlus ja kui Rubronic peaks selle lasu töötlemise ja muul moel käitlemisega jänni jääma, läheks vastutus selle eest ikkagi just Rehviringluse kraesse.
„Me teeme kõik selleks, kasvõi veri ninast välja, et lõppeesmärk, sellest hunnikust lahti saada, täidetud saaks,” kinnitab Siim Lauri. „Samas, ega meiesugusel ettevõttel peab ju ka tooraine laovaru olema. Iseasi muidugi, et see ei pea olema 15 000 tonni.”
Suur hulk rehve arvele võtmata
Rehvipurule olekski ehk turgu, aga seadused tõlgendavad seda mitte kui pooltoodet või sekundaarset toorainet, vaid ikkagi kui probleemse jäätme produkti, mis käib jäätmekoodi alla ja seda on lubatud müüa ainult jäätmeluba omavale ettevõttele.
„Ekspordivõimalusi me otsime ja oleme valmis rehvipurust ja rehvigraanulitest ka ise tooteid valmistama, aga seadused, reeglid ja nõuded on meie ettevõtmisi absoluutselt mitte soosivad,” kirjeldab Lauri põhjuseid, miks vanarehvidest näiteks jalgpalliväljakute katete või lasteväljakute mattide valmistamine vinduma kipub. „Vanarehvidele oleks tarvis kehtestada hoopis eraldi nõuded. Praegu me purustame rehvi näiteks graanuliteks – see on mehaaniline, mitte keemiline protsess. Aga pärast peame ikkagi tellima laboriuuringud ja tõestama, et rehvipuru ei sisalda toksilisi aineid. Kusjuures rehviga ei toimu muud, kui et me lõhume ta vaid pisikesteks tükkideks. Auto all olevaid rehve me ju ei hinda toksilisteks, kuidas selline kahtlus puru puhul siis äkki tekkida saab?”
Ta lisab, et kui nõnda kõiki ettekirjutusi täita ja lubasid hankida, poleks suhteliselt väikeste kogustega majandaval Eesti ettevõttel üleilmses konkurentsis mingit lootust läbi lüüa. Küll pole Siim Lauri lootust kaotanud ja üritab kummipurust erinevaid torude ühendustihendeid tootma hakata.
Et tühermaad siin-seal üle Eestimaa rehvilasude alla mattuvad, on Lauri hinnangul põhjustanud ka asjaolu, et arvestatavalt suur hulk rehve saabub meile n-ö väljaspool arvestust. Näiteks koos piiri tagant ostetud kasutatud autodega. Või põllutehnikaga. Näiteks ühe külviku all võib olla oma paarkümmend rehvi. Sellepärast näitabki statistika, et kui aastas läheb ringlusse 10 000 uut rehvi, siis vanarehvide tagastuspunktidesse tuuakse 15 000.
Võitlus odava hinna nimel
Rubronic on kõik oma rehvid koondanud Raadile ja nüüd ongi tekkinud mulje, nagu oleks tegemist kõige suurema saastajaga, kes oma vanarehvidega hakkama ei saa. Tegelikult ei tea õigupoolest keegi, kas mõne teise firma üle Eesti asuvatel laoplatsidel kokkuvõttes neid rohkem ei ole.
Rehviringluse utiliseerimise hind on 45–60 eurot tonni eest, Rehviliidul on see pärast hiljutist hinnatõusu 75–135 eurot/tonn. Eks just sellest hinnavahest tule ka otsida turuvõitluse põhjuseid ja tagamaid.
Näiteks Soomes on tonni rehvide maaletoomise eest küsitav tagatisraha 200 ja enam eurot. Vanarehvide kasutamise kohta võib näite tuua Ameerika Ühendriikidest, kus 80% rehvidest läheb tsemenditehaste ja tselluloosikombinaatide katelde kütteks.
