Olen pisikesest saati köögivilja-piimasuppi peljanud. Kõik sai alguse lasteaiast, kus vähemalt korra nädalas seda pakuti. Ka kodus ei jäetud mind rahule, sest hirmus leem osutus ema ja õe lemmikuks.

Ja ma pole ainuke - köögivilja-piimasuppi on läbi aja saatnud austajad ja paadunud vihkajad. Miks?

Isiklikult võin öelda, et soe piim ja pehmed köögiviljad head kombinatsiooni ei moodusta. Ja piimanahk, mis supile seistes peale tuleb, ei aita isuäratavusele sugugi kaasa.

Kokkadel on asjast eriarvamus. Nagu lihtsate asjadega tihtipeale, on ka seda suppi võimalik lihtlabaselt nässu keerata, mis ongi paljude inimeste jubeda lapsepõlvetrauma taga. Mida söögitädid siis õieti meile lapsepõlves kokku keetsid?