Kord pidi ta aga linna asju ajama minema ning jõudis koju tagasi planeeritust mitu tundi hiljem. Vesi soojaveepudelis oli külmaks läinud ja põrsake peaaegu hinge heitnud. Viimases hädas võttis perenaine ta ööseks enda juurde voodisse sooja. Ja ennäe - hommikuks oligi loomake toibunud. Sest peale võttis pererahvas pikemaks kodust ära minnes põrsa alati koos piima- ja soojaveepudeliga kaasa. Suuremaks saades õppis Põssa ennast soojendama koera külje vastas või pliidi all.

Koera käest õppis lisaks koerakrõbinate söömisele muudki - hakkas õuele tulnud võõraid inimesi nügima ja näksima, peletades kord niiviisi majapidamisest eemale isagi kamba Lätist saabunud mustlasi.

Põssa elas talus vii aastat, sünnitas paar pesakonda põrsaid ja läks lõpuks seda teed, mida kõik teised talusead.

Põssa pilti saab vaadata ja pikemat lugu temast lugeda Uma Lehest.