Vanamutid ei taha ainult kollast ja roosat kirjandust
“Kui minister Lang arvab, et vanamutid loevad kollast ja roosat kirjandust, siis see pole üldse nii!” prahvatab Sirje Pungits alustuseks. “Lääget armastust küll ei taha,” lisab peagi 50ndat pulma-aastapäeva tähistav proua.
Ta eelistab lugeda pigem elulugusid ja on ses vallas viimastel aastatel ilmunu kõik läbi võtnud. Viimane oli Hedvig Hansoni raamat oma vanaemast – näitlejanna Ellen Kaarmast. Pungits loeb hea meelega ka Kaugveri ja Tohvri raamatuid ning teabekirjandust. “See ju arendab,” ütleb naine. “Kellel on hobiks ristsõnade lahendamine, siis selle jaoks on teabekirjandus oluline.”
Lisaks haaravad kohalikud naised huviga ka käsitööalast kirjandust.
Lugerit ei oma ja netist lehte ei loe
Hirmu ja pahameelt külvab aga vanemaealiste lugejate hulgas jutt, et edaspidi tulevad raamatukokku paberraamatute asemel e-raamatud. “Me käime ikka paberlehti ja -raamatuid lugemas. Meil ei ole ju lugerit ja ei taha ka seda!” hüüatab Ulve Pluum.
“Vanainimene ei hakka netist lehte lugema,” kinnitab ka Hanikase raamatukogu juhatav Tuuli Dolgošev. Netileht on ju teistsuguse ülesehitusega kui paberleht ja ainuüksi see tekitab segadust. Lisaks pole eakad harjunud arvutit kasutama.
“Sirpi ei võta ma lahtigi!"
Eraldi teema on nn Langi nimekiri ehk riiklikult toetatavate väljaannete nimekiri, kuhu kuuluvad kultuuriajakirjad ja romaanivõistluste võitjad.
“Sirpi ei võta ma lahtigi!” hüüatab Helve Keel. Raamatukoguhoidja kinnitab seda, et kultuuriajakirjad ja -lehed jäävad puutumata riiulitele seisma. Selleks on ka väga lihtne põhjus. Kui seal ilmuvad etenduste, kontserdite ja näituste arvustused, siis seda pole ju ääremaal elaval inimesel, kes neile üritustele nagunii ei jõua, huvi lugeda. Seevastu romaanivõistlustel tunnustatud raamatuid loeti varem ja loetakse ka praegu.
