Maailmas läheb aastas raisku enam kui 400 miljardi euro väärtuses toitu. Foto: Andres Putting

Nõukogude aega iseloomustasid riiklikult fikseeritud ühtsed hinnad üle Nõukogude Liidu, vaba hinnakujunduse puudumine ja krooniline kaupade defitsiit.

Eesti iseseisvumise ja oma raha tulekuga hakkas toimuma hindade ühtlustumine teiste riikide turgudega ja hinnad alluma turu, mitte plaanikomitee diktaadile.

Eesti Konjunktuuriinstituut hakkas jaehinnavaatlusi ja -analüüse tegema koos vabaturu tekkega 1990. aastate alguses. Viimase 23 aasta toidukaupade hinnavaatluste tulemused ja trendid on toodud kõrvalolevas tabelis, kus omavahel on võrreldud 1992., 2004. ja 2015. aasta jaehindu kolmandas kvartalis.

Tänapäeval tunduvad 1992. aasta rahareformijärgsete kuude toidukaupade hinnad uskumatult madalad, kuid ka sissetulekud olid siis alla saja euro kuus. Keskmine netokuupalk 1992. aasta kolmandas kvartalis oli 36, 2004. aastal 350 ning 2015. aasta teises kvartalis 857 eurot.

Viimase 23 aastaga on keskmine netokuupalk kasvanud 24 korda ning ületab enamiku toidukaupade hinnatõusu oluliselt. Seega on elanike ostujõud selle ajaga märgatavalt kasvanud.

Kõige kiiremini on alates 1992. aastast kauplustes kallinenud lambaliha ja leib (vastavalt 25 ja 24 korda) ning kõige aeglasemalt mugulsibula ja peakapsa hind (vastavalt 2 ja 3 korda).

Lihatoodetest on palju kallinenud ka veiseliha, 15 korda. Suitsukarbonaadi hind on tõusnud 6 korda ning hakklihal
5 korda. Sea- ja linnuliha, mida tarbitakse kõige enam, on kallinenud vastavalt 4 ja 3 korda.

Köögiviljadest on kõige suurem hinnatõus olnud tomatil ja kurgil, vastavalt 15 ja 14 korda. Kartul on selle ajaga kallinenud palju aeglasemalt, kuus korda, porgand neli, peakapsas kolm ning mugulsibul kaks korda.

Piimatoodete hinnad on tõusnud 3–7 korda. Kõige enam on piimatoodetest kallinenud juust – seitse korda, keefiri hind on tõusnud kuus korda, piimal ja võil viis, hapukoorel neli ning kohvikoorel kolm korda.

Märkimisväärselt on viimase 23 aastaga kallinenud veel leib-sai ning räim.