Lehetäid on ühed olulisemad aiakultuure ründavad kahjurid ja aednikele hästi tuntud. Foto: KADRI TRAMM

Üheks enamlevinud kahjuriks koduaias on lehetäilased (Aphididae), neid võib leida praktiliselt kõikidel kultuuridel. Lehetäid on väikesed, 1–5 mm pikkused, taimemahlast toituvad putukad. Keha värvus varieerub liigiti ja mõnikord ka liigisiseselt.

Nii valmikud kui ka vastsed toituvad pidevalt ning kolooniaid võib leida lehtedelt, pungadelt, õitelt ja mujalt. Tarbivad suures koguses taimemahla ning eritavad ülemäärase suhkru ja vee kleepuvate tilgakestena, mida tuntakse mesikaste nime all.

Lehetäid on ühed olulisemad aiakultuure ründavad kahjurid ja aednikele hästi tuntud. Peamist kahju teevad taimedele noortest kudedest toituvad lehetäikolooniad, mis põhjustavad taimede nõrgenemist ja noorte kasvude deformeerumist.

Veelgi suurem on aga kahju, mis tuleneb lehtede ja varte saastumisest mesikastega, mis soodustavad nõgiseente kasvu. Samuti levitavad lehetäid viirusi, kandes neid nakatunud taimedelt tervetele.

Üldiselt paljunevad lehetäid partenogeneetiliselt (neitsisigimise teel), emased sünnitavad elusaid vastseid. Suvel soojade ilmadega saavad vastsed suguküpseks umbes nädalaga, seega võivad populatsioonid kasvada väga kiiresti.

Lehetäide tõrje

Lehetäisid saab tõrjuda, töödeldes taimi näiteks nõgese- või koirohuleotisega, rasvata piimaga, tuhaga, lubjaga või rohelise seebi lahusega, kasutades kollaseid liimpüüniseid, samuti käsitsi korjates. Aias aitavad lehetäisid tõrjuda lepatriinud, silelased, kiilassilmad jt kasulikud putukad.

Kahurite suure arvukuse võib vajadusel pritsida ka keemiliste putukatõrjevahenditega näiteks loodusliku püretroidiga NeemAzal-T/S või näiteks keemilise tootega Mavrik. Mavrikut võiks eelistada teistest keemilistest toodetest, kuna jätab kasulikud putukad ellu.

Lehetäi edukaks tõrjeks tuleb rakendada süsteemselt kõiki profülaktikavõtteid. Hävitage umbrohud ja taimejäänused. Vältige liigset lämmastiku kasvupinnases.

Juhised tõmmise ehk ekstraktide tegemiseks

Tõmmiste ehk ekstraktide tegemiseks valatakse peenestatud taimeosad üle soovitavalt leige vee või mõne muu lahustiga, lastakse teatud aja tõmmata, seejärel kurnatakse ning kasutatakse taimede töötlemiseks. Toored taimed tükeldatakse, kuivatatud taimed jahvatatakse pulbriks. Sellise töötluse korral ei lähe kaotsi putukatele olulised lõhnained. Ka katsed on näidanud, et võrreldes taimeleotiste ja -teedega on tõmmised on märkimisväärselt tõhusamad.

Ekstrakte valmistades peab arvestama, et väljaimbuvate toimeainete kogus võib varieeruda, sõltuvalt taimede kasvutingimustest ja vanusest.
Vesitõmmise rusikareegel on: 1−2 kg värsket materjali 10 l vee kohta ehk 1 osa taimi ja 4 osa vett.

Märgamise suurendamiseks lisage vahetult enne pritsimist pritsimisvedelikule rohelist seepi (rasvhappe kaaliumisoola) 40 g 10 liitri kohta. Enne taimede töötlemist tuleks kontrollida mõne üksiku taime peal kontsentratsiooni sobivust – ega see ei tekita söövitusi.

Mõningaid taimepreparaate võib kasutada kultuurtaimede haiguste tõrjeks. Küüslauku tomatitel ja kurkidel tõusmepõletiku ennetamiseks. Kõrvenõgest ebajahukaste vastu. Põldosja ebajahukaste, aedoa-kaunakõrbuse, kõrvitsalistel jahukaste, antraknoosi ja kuivlaiksuse ennetava tõrjena. Tomatil hahkhallituse, helelaiksuse ja kuivlaiksuse vastu.

Teised taimed mõjuvad kahjurputukatele, sealhulgas mõnikord ka kasulikele organismidele. Raudrohi, vereurmarohi, võilill, tubakas, tomat, sibul, peiulill, kibe-tulikas, koirohi, soolikarohi, takjas, paiseleht, puju, küüslauk, kõrvenõges, põldosi jne. kasutatakse eelkõige enamlevinud kahjustajate vastu nagu lehetäid, ripslased, kapsakoi, kapsaliblikad. Lestade tõrjeks sobivad taimsed tõmmiseid nt võilillest, tomatist, sibulast, peiulillest, männi võrsetest koos koirohuga.

Taimseid lahuseid võivad kasutada kõik ilma erilist ettevalmistust saanud inimesed. Oskused ja kogemused tulevad aja jooksul.

Nälkjate ja tigude vastu aitavad nii lubi kui tõkked

Koduaias, kus pinnad on suhteliselt väikesed saame nälkjate ja tigude tõrjeks kasutada erinevaid võtteid, näiteks võib teha tõkkeid, multšimist, püünistega püüdmist või kasutada kodulinde.

Limustega võitlemise teeb raskeks nende suur sigimisvõime. Kuigi neil on palju looduslikke vaenlasi, kes nende arvukust kontrolli all hoiavad, ei saa sageli läbi ilma keemiliste tõrjevahenditeta.

Vastavalt taimekaitsevahendite registrile on koduaias lubatud tigude ja nälkjate tõrjeks raudfosfaati sisaldavad preparaadid nt Ferramol. Raudfosfaati sisaldav preparaat on söötmürk. Pärast toote allaneelamist sekkub raudfosfaat teo seedetraktis kaltsiumi metabolismi, tigu katkestab otsekohe söömise ja sureb 3–6 päeva hiljem.

Samuti võib kasutada tooteid mille toimeaineks on metaldehüüd nt Tigude graanulid. Puhas metaldehüüd toimib tigudele nii vahetu kontakti kui ka soolestiku kaudu. Peamine on siiski ärritav toime, mis põhjustab tigudel massilise limatootmise. Dehüdratatsioon võib kesta vähemalt päeva või rohkemgi. Kui selle aja jooksul sajab vihma või on ööd kasterikkad, taastuvad teo veevarud täielikult. Metaldehüüdid lagunevad päikese käes ja seetõttu tuleks neid kasutada varjulistes kohtades. Paremaid tulemusi saadakse niiskel õhtul, millele järgneb kuiv soe päev.

Raudfosfaat on võrreldes metaldehüüdi toimeainetega toodetega ilmastikukindlam. Siiski tuleb vältida kasutamist, kui on oodata tugevat vihma, sest see võib vähendada graanulite toime tõhusust.

Tavaolukorras toimib tigudele hästi ka lubi, kuna see kuivatab teo jala all oleva lima ning tigu sureb veepuudusesse. Samamoodi toimivad ka väetised (lämmastik ja fosforväetised), kuid vihm võib saada toimimisel takistuseks.

Taimekaitsevahendit tuleb kasutada ainult vajadusel, rakendades ohutusvõtteid ning järgides kasutuspiiranguid.