“See peab käima kähku, aga samas hästi organiseeritult. Näiteks isegi nii, et üles ronides peab hoidma ühtlaselt kiiret tempot, et alt tulijale jalgu ei jää,” selgitas ta.

Enne kui esimest korda masti ronida, peab olema vanemtüürimehe luba ja õpetussõnad kuulatud, ka allkiri tuleb anda, et ronija on ohtudest ja nõuetest teadlik.

Krusensternil on neli mast: fokkmast, esimene groot, teine groot ja besaanmast.

Vaigu sõnul harjutatakse algul ronimist grootmastidele, pootsmani või osavama ronija juhendamisel.

Kui redelist üles ronitakse ja platvormile turnitakse, siis toimub see täiendava kinnituseta, peab hoolega jälgima, et jalad kindlalt asetseksid ja kätest vähemalt üks kinni hoiab.

“Algul tuleb hoolega jälgida, aga hiljem tekib harjumus ja kõik toimub automaatselt. Platvormil, erinevatel trossidel ja raadel viibides peab aga kinnitusots karabiiniga olema kasutusel. Purjede sättimisel on selleks eraldi “juhttrossid”, kuhu end kinnitada,” rääkis Vaik.

Emotsioonidest rääkides ütles ta, et eks ole ennegi mastide otsa ronitud, kas masti või antennide seisukorra hindamiseks või mingi töö tegemiseks ning kõrguse kartust ei olnud ja isegi ohtlikes “üleminekutes” ei tekkinud hirmu ega mõtet, et mis siis, kui…

“Olin ronides üsna keskendunud ja alla hakkasin vaatama alles siis, kui end turvaliselt kinnitanud olin. Ja ka siis oli rohkem tegemist fotoaparaadiga, et ikka seda õiget kaadrit kätte saada — et oleks näha, et kõrgel viibitakse.”

Kõrgust on mastil Vaigu ütlust mööda pisut üle viiekümne meetri, mis võrdub umbes 15-korruselise maja kõrgusega või poolega mobiilimastidest.

“Avamerel tegelikku kõrgust väga ei tunnetagi, sest ei ole millegagi võrrelda, taust ise on ääretult suur. Aga kui laev on kai ääres, siis sealt üle linna vaadata on ikka võimas tunne,” lisas Vaik.

Lisa saab lugeda Mereblogist ja Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi kodulehelt.

Vaade Krusensterni mastist alla. Foto: Mairold Vaik/Mereblog.com