Foto: Raivo Tasso
Ain Kallis, millega algab tavaliselt teie hommik? Haigutamisega. (Naerab.) Ei vaatagi siis esimese asjana aknast välja, et milline ilm on? Suvel vaatan kindlasti varsti pärast haigutamist ka aknast välja. Talvel on pime, siis pole sel mõtet. Kuulan alati ka ilmateadet, muidu ei tea, mida selga panna. Millisele küsimusele on tulnud elu jooksul kõige enam vastata? Eks ikka sellele, et milline ilm tuleb. Olen alati vastanud, et mina ilma ei ennusta. Olen klimatoloog, sestap saan rääkida ilmast tagantjärele. See on palju ohutum töö kui sünoptikul, kes ennustab saabuvat ilma ja saab mõne viltumineku puhul ka liigselt pahandada. Kõige usaldusväärsemaks pean EMHIt. Mis viis Paide poisi Tartusse geograafiat tudeerima? Meil oli Paide keskkoolist juba enne mind mitugi läinud geograafiat õppima ja nemad muudkui rääkisid, kui tore see on. Kui põnevad on reisid Koola poolsaarele, Kaukaasiasse, ekspeditsioonid ja välipraktikumid, mis kestavad kogu suve. Ja ma ei ole pidanud kahetsema. Saime ülikoolist väga mitmekesise hariduse. Legendiks on saanud tuden­giansambel Rajacas, mis 27. märtsil 1966 suuresti tänu teile sündis. See, et Rajacas oma esimese avaliku esinemise tegi minu sünnipäeval, oli juhus. Õppisin siis ülikooli viimasel kursusel. Pärast seda möllasin Rajacaga veel kaks aastat aspirantuuri ajast, kuni öeldi, et peaksin tõsisem olema ja ka poliitikast eemale hoidma. Eks meie lugudes oli ridade vahel poliitikat sees.
Avalehele
2 Kommentaari