Jah, et…
Ma teen tänavu üle hulga aja ETVs suvesarja – kirbuturgudest. Aga et turg toimiks – müüjad ja ostjad teaksid, kus ja millal kauplemiseks läheb –, on vaja seda reklaamida. Kirbuturu korraldamine käib ju kodanikualgatuse korras.
Ah nii...
Juba eelmisel aastal oli nii. Helistasin Tartu endisele linnapeale…
See, kes…?
See, kes jah, Laine on. Uurisin, et kelle poole ma peaksin seal linnas pöörduma, kui tahan üht ehtsat kirbuturgu käima panna. Tema siis soovitas. Ja nii see käima läkski – 19 laupäeva järjest. Ja kas sa kujutad ette, iga kord tuli vähemalt 200 müüjat ja ostjaid tuhandete kaupa. Üks tõeline rahvusromantiline üritus.
Kuidas see…?
Oh, see kirbuturu ajalugu algas juba vähemalt 300 aastat tagasi, aga hoopis Portugalis, Lissabonis täpsemalt. Seda paika hüüti seal naisvaraste müügikohaks. Siis tulid Pariis, London, kõige uuem kirbuturg on Berliinis. See avati alles 2004. aastal. Pariisis näiteks ei pääse müüjate ringi uusi nägusid, sest letitagune antakse põlvkonniti edasi.
Need kirbud…
No see tuleb ju tõlkest. Inglise keeles flea market, Soomes kirpputori, vene keeles ei tea…
Tolkutška…
Ahhaa, kadunud Helju Valsile see “kirbuturg” küll eriti ei meeldinud, tema pakkus ikka “täikat”, aga mulle on sõna “täi” lihtsalt vastik. Parem olen kirpude poolt.