Algselt tunti hardangertikandit kui valgetikandit, nüüd on see levinud ka värvilise tikandina. Astrid Lepik

Selle tikandi õnnestumiseks on tarvis kangast, mille koe- ja lõimelõngad on ühejämedused. Parim on tugev kangas, millest on võimalik lõngad välja tõmmata, et moodustada ruudukujulisi auke. Tikkimiseks kasutatakse linast või puuvillast lõnga. Hardangerit on kõige parem teha raamil, kuid kangas ei tohiks olla väga pingule tõmmatud.

Esmalt märgitakse kangale motiiv eelpistes ning ja punutakse üle punuspistes. Kui tikkimine on lõppenud, tuleb töö raamilt ära võtta ning teravaotsaliste kääridega lõigata ära eemaldamisele kuuluvad lõngad.

Seejärel asetage taas töö raamile ning kangasse jäetud lõngad kinnitage omavahel punus- või eelpistega – nii saadakse sambakesed (sillad).

Tikandi võib kujundada ühe motiivina või korduvate mustrimotiividega. Seda tehnikat kasutatakse laua- ja voodilinadel, samuti kraedel, kätistel, kleitidel.

Hardagnertikand sobib neile, kellel on palju kannatust ning soovi pusida, sest töö on aeganõudev, kuid tulemus jääb väga vastupidav.