Adik Levinil on tänavu eriline aasta, pool sajandit tagasi lõpetas ta pediaatria instituudi ja sai diplomeeritud lastearstiks. Aga ka juubeliaastal – ometi on ta laste, nende tervise ja õnne tarvis teinud nii palju – on arsti pilgus nukrust, isegi muret.

Maailm muutub hirmsa kiirusega ja kahjuks mitte selles suunas, mis lapsele hea oleks. Perekond pole enam see mis varem. Jah, ühesoolised täiskasvanud võivad tõesti koos elada, see on ja ka peaks olema nende õigus ning vabadus.

Küsimus – isegi küsimuste küsimus – on aga lastes. Eriti teismelistena võivad noored olla vägagi õelad, haavata tugevalt kaaslaste hinge. Jah, kui ühesoolistega koos kasvab suurte musklitega poiss, saab ta ehk päritolu küsimuse lahendamisega kenasti hakkama. Aga kui ei?

Muutunud on ka see, et naine võib sünnitada kas või kuuekümneselt. Tõesti, tal on selleks võimalused ja ka õigus. Aga mis saab lapsest? Jällegi selgub, et me täiskasvanutena mõtleme ainult iseendast ja iseendale.

Tavad ja mõisted, millega pikka aega harjunud olime, kaovad kiiresti. Enam pole hea toon öelda ka “rase naine”, tuleb öelda “rase inimene”. Ema ja isa asemele tõusevad ausse “Partner 1” ja “Partner 2”. “Aga kas me küsime ka seda, mida lapsed vajaksid?” küsib dr Levin. “Mina väidan, et lastel on õigus saada kõike, mis looduse poolt neile ette nähtud!”

Adik Levin räägib 2. juunil Kirna mõisas peetaval avalikul loengul sellest, mida vastsündinu tegelikult vajab, aga kuidas ühiskond neist vajadustest kiiresti kaugeneb.

Laps on emaga seotud nabaväädi kaudu, seda teavad kõik. Just laps, mitte “loode”, nagu mõnel puhul kiputakse kasutama. Dr Levin lausa ägestub selle “loote” peale. “Kas olete ühegi ema suust kuulnud, et tal on kõhus loode?” küsib arst. “Igal emal on kõhus ikkagi laps!”

Kord on sel lapsel aeg ilmavalgust näha, ning nabaväät, mille kaudu ta seni kõik vajaliku sai, lõigatakse läbi. “Selle asemel hakkavad nüüd last ja ema, aga ka last ja tema peret ühendama kolm nähtamatut nabavääti,” väidab Adik Levin. “Just need tagavad edaspidi lapse tervise!”

Bioloogiline nabaväät

Lapse esimestel tundidel, aga ka päevadel on kõige tähtsam bioloogiline nabaväät. Selle alus on tõde, et laps peab, kui see vähegi võimalik, sündima vaginaalselt, mitte keisrilõike teel. Sünnitusteed läbides tõmbab laps endasse kõik vajaliku, et tema seedetraktis kujuneks hea ja õige bakterite kooslus ehk optimaalne mikrobioom.

Paraku minnakse maailma paljudes paikades üha enam kergekäelise keisrilõike poole. Eriti osutab dr Levin siin mitme USA osariigi ja mõnede Lõuna-Ameerika riikide suunas, kus keisrilõikega sünnitamiste protsent küünib 80ni. Üldse leiab ta, et me vaatame ikka veel liiga usaldavalt lääne suunas, selle asemel et oma (talupoja)peaga mõelda ja ise otsuseid teha.

Muidugi ei saa me lapse käest küsida, kas ta soovib ilmale tulla tavalisel viisil või keisrilõikega, aga mõttes peaksime me seda tegema. Eriti teades, kui tähtis on see lapse tervisele.

Kui laps on sündinud, on tema kõige õigem paik oma ema rinnal. Pärast sünnitust erituv ternespiim on ju see, mis last nakkuste eest hakkab kaitsma, kattes söögitoru ja mao otsekui omalaadse kilega. “Sekretoorne immunoglobuliin A,” lisab muidu lihtsal viisil kõnelev Adik Levin teadlaste keeles. Aga palju vajalikku saab laps ka läbi ema naha ja hingeõhu.

Emotsionaalne nabaväät

Lapse esimestel päevadel on emotsionaalse ehk psühholoogilise nabaväädi tähtsus väiksem, aga alguse saab see kohe pärast sündi. “Laps antakse emale ja ema asub esimesena puudutama tema väikest sõrme,” kinnitab arst. “Nii hakkab tasapisi kujunema emaarmastus, tunne, mis on looduse poolt kaasa antud.”

Aga kas me küsime ka seda, mida lapsed vajaksid?
Adik Levin

Adik Levin kinnitab ka, et kui ema ja laps sünni järel teineteisest eraldatakse ja alles hiljem kokku saavad, areneb emotsionaalne nabaväät hoopis teisiti. Ta on arvamusel, et mõiste “mittekontaktne laps” saab alguse just siit.

Siinkohal on paslik meenutada, et veel kolm-neli aastakümmet tagasi peeti kogu maailmas tõeseks lahendust, et laps kohe pärast sündi emast lahutati ning rinda sai ta alles päev või kaks hiljem. Rinna asemel eelistati pudelist toitmist, rinnapiimaasendajate tootjaid on aga maailmas saatnud märgatav edu. “Kuid nii lõhuti looduse loodud seosed!” kinnitab dr Levin.

Sotsiaalne nabaväät

Pikk arsti- ja elukogemus lubab Adik Levinil ühiskonnas praegu toimuvat nimetada hulluseks. Võib-olla poleks sellel hulluseni tsiviliseeritud maailmal, kus kultuseks on tõusnud tarbimine, veel suuremat häda, kui kolm silmale nähtamatut nabanööri jõuliselt ei rebeneks. Aga paraku nad rebenevad, sest loodusest ja loomulikkusest üha kaugenetakse.

Sotsiaalne nabaväät, mis aitab kaasa lapse sotsialiseerumisele, on paljudes peredes õnneks olemas – laps saab olla koos ema ja isaga. Algab see juba sünnitusest, mille juures võib olla ka isa. Nõnda ei sünni emale “minu laps”, vaid perre “meie laps”. “Ning tema arengule on see kõige parem!” tõdeb Adik Levin.

Toitumine, toitumine, toitumine
Kas tollal gluteenitalumatust ei esinenud või ei diagnoositud?

Kuigi meditsiiniteaduste doktor Adik Levin saavutas tuntuse eelkõige lastearstina ja humaanse vastsündinute meditsiini initsiatiivi autorina, on ta viimastel aastakümnetel üha enam pööranud tähelepanu toitumisele, tegelnud individuaalse toitumise programmiga.

Nõnda teab ta üsna kindlalt, mis on ka Eestis üha sagedamini kimbutavate allergiate taga. “Allergia teket, aga ka muid haigestumisi soodustab tsiviliseeritud maailma toitumismudel,” kinnitab arst. “Meie haigusi ei põhjusta enam ammu nälg, vaid see, et sööme liiga palju ja mitte kõige kvaliteetsemat toitu. Eksiarvamus on ka, et hea toit on see, mis maitseb. Ka maitse tekitatakse mitmel puhul kunstlikult!”

“Mis aga on siis tervislik toitumine?” küsib arst, kes oma ala asus õppima juba aastal 1962. Ja vastab nii: “Keegi ei tea seda. Aga tundub siiski, et keegi teab. Näiteks Toiduliit, toiduainetööstuse aktsionärid. Pakenditele kleebitakse usinalt kõiksuguseid silte, aga tegelikult sööme me toitu, mida süüa ei tohiks.”

Loomulikult ei pääse ka Adik Levin ise poeskäimisest, aga ta vähemalt püüab. Suvilas pannakse taimed kasvuhoonesse ja neljal kuul aastas süüakse omakasvatatud tomateid. Muud kasvatatakse ka, pannakse isegi sutsuke väetist mulda, aga ikka mõistlikul määral.

Et inimkond rämpstoidust (arsti sõnul “toiduprügist”) vabaneda võiks, toetab ka Adik Levin mahetootmist. Ning veel toetab ta väidet, et pole olemas lahendust, mis on kõigile hea.

“Kas me oleme sarnased?” küsib ta vestluskaaslasele otsa vaadates. “Ei ole? Aga ometi arvame, et võime ühe laua taga istuda ja sedasama toitu süüa!”