Gripist kirjutada tundub teaduskirjaniku jaoks sama hea, kui uurida korruptsiooni või hüpata alla Munamäe tornist. Siiski teen seda Maalehe toimetuse palvel ja avastan, et gripimaailm on sama värviline nagu universum ise. Vana, kaval, elujõuline, tundmatu.

Gripiviiruse laia leviku eest võime “tänada” (nagu teistegi nakkushaiguste puhul) turismi, olümpiamänge, jalgpallivõistlusi ja viiruste reservuaariks olnud loomade elupaikade hävitamist.

Esimene kuulus pandeemia puhkes 1918. aastal ja tappis 50 miljonit inimest. Tol ajal oli Esimene maailmasõda suure osa inimkonnast esmakordselt laiali paisanud. Hispaania gripi nime all ajalukku läinud haiguse põhjustajast polnud siis veel aimugi. Mingi väike mikroob, seda küll, kuid ehk hoopis vedelik?