Ako ei ole mees, kes käsi laiutaks, kui näeb miskit, mida annaks muuta. Ei viska ka jalgu seinale, et mis nüüd mina, las teised teevad. Kuigi ega sellelegi väga viltu vaadata saaks, sest Akol on juba 83 aastat turjal. Aga ei, tema nii ei saa. Just pidev ideede genereerimine ja soov ka neid ellu viia kuulub pensionipõlveski tema igapäevasesse menüüsse. Abikaasa Aita ütleb, et see pidev askeldamine hoiabki teda erksana.

Kõiki tema tegemisi tegusa pensionärina kohe annab üles lugeda. Olgu selleks siis kodutalust turismitalu tegemine, tiigi kallastele minigolfiraja tegemine, oma saekaatris katusematerjalide valmistamine, heategevuse eest seismine. Juba 1995 oli ta üks Ühenduse Kodukant Viljandimaa asutajaliikmeist.

Tänavu aga üllatas Ako Luts Eestit sellega, et hakkas kuuseokkajahu valmistama, millest tervislikku teed teha. Läinud aasta 27. oktoobri torm murdis neil maha hulga kuuski. Mida saetöö järel teha okstega, lihtsalt niisama ära põletada? Luts hakkas uurima: internetis ringi kolama, vanu ajaleheväljalõikeid otsima, kirjandust lugema.

“Kuuseokastele saaks ehitada terve majandusharu,” jõudis ta üsna ruttu järeldusele ning otsustas kodus püsti panna väikese kuuseokkatee tootmise. Okastest ju puudu pole ja neist jahu tegemine ei tohiks ju raketiteadus olla.

“Ehk teenin sellega pensionile veidi lisagi,” mõtles ta veel.

13. veebruari Maalehes ilmunud kirjatükis ütles ta, et näeb vaimusilmas, kuidas kuuseokkatee kogub sedavõrd palju populaarsust, et Viljandit hakatakse suure folkloorifestivali kõrval teadma ka kohana, kus pakutakse teed, millist mujalt ei leia.

Oma kuuseokkateed pakkus ta ka läinud pühapäeval Metsküla külaplatsil, kus peeti rõõmupidu, et sel suvel sai Viljandist Metskülla viiv kruusatee tolmuvaba katte. Et see niru tee mustkatte sai, seegi on suuresti Ako Lutsu teene.

Kuidas rahvasuus Lutsu teeks ristitu oma nime sai, sellest saab lugeda Maalehe veebist siit.