Soo-neiuvaiba hele vorm Foto: Arto Randel Servet

Soo-neiuvaiba peamisteks kasvukohtadeks on madalsood, allikasood, õõtsikud, loo- ja rannaniidud, aga teda leidub ka inimtekkelistes kasvukohtades nagu kraavid ja karjäärialad.

Õitseaeg kestab soo-neiuvaibal tavaliselt juuni viimasest kolmandikust augusti alguseni. Pilkupüüdvalt kauni, justkui pitsilist serva kandva valge huulega õied koonduvad veidi ühepoolsesse hõredasse õisikusse.

Teised õiekattelehed on lillakas- või pruunikaspunased, üleminekuga rohekatele toonidele. Esineb ka taimi, millel punakas toon puudub, kui huule jalamil olev triibutus välja arvata. Just selle heledaõielise soo-neiuvaiba vormi õis on olnud aluseks klubi logo kujundamisel. Lehed on taimel süstjad, tipu suunas teravnevad, alusel siiski üsna laiad (isegi 4-5 cm). Taime kõrgus jääb enamasti vahemikku 30-60 sentimeetrit, harva võib see ulatuda ka 90 sentimeetrini.
Foto: Arto Randel Servet

Kuna soo-neiuvaipa leidub üle Eesti, siis soovijal on teda lihtne tundma õppida. Tuleb vaid lähikonnas olevad sobivad kasvukohad juuli alguses üle vaadata.

Juba 1936. aastast võttis esimene Eesti looduskaitseseadus kaitse alla kaheksa kodumaist orhideeliiki. 1983. aastast kuuluvad riikliku looduskaitse alla kõik Eestis kasvavad orhideeliigid ja praegu kuulub soo-neiuvaip kaitsealuste liikide III kategooriasse.

Eesti ohustatud liikide punasest nimestikust leiame soo-neiuvaiba kategooriast „ ohuväline”, mis tähendab, et viimasel kümnendil pole liigi levik ja arvukus kahanenud. Siiski vajab liik jälgimist ning leiukohad kaitset, peamisteks ohtudeks on võsastumine ja kuivendamine, kurja teeb ka korjamine.

Aasta orhidee valimise eesmärk on nimetatud liiki laiemalt tutvustada, tema elu lähemalt uurida, saada täpsemat pilti liigi levikust ning seisundist Eestis ja pöörata tähelepanu leiukohtade kaitsmisele.
Foto: Arto Randel Servet

EOKK kuulutab välja aasta orhidee üheteistkümnendat korda. Varasemalt on aasta orhidee austavat nimetust kandnud punane tolmpea (2010), tõmmu käpp (2011), kahelehine käokeel ja rohekas käokeel (2012), kõdu-koralljuur (2013), hall käpp (2014), kärbesõis (2015), tumepunane neiuvaip (2016), harilik muguljuur (2017), kaunis kuldking (2018) ja lehitu pisikäpp mullu.

19. veebruaril 1985 asutatud Eesti Orhideekaitse Klubi ühendab loodushuvidega inimesi väga erinevatelt elualadelt, sealhulgas ka elukutselisi botaanikuid. Klubi eesmärgiks on kodumaiste orhideede ehk käpaliste tundmaõppimine, tutvustamine, uurimine ja nende kaitsele kaasaaitamine. Klubi on välja andnud käpalisi tutvustavaid plakateid, voldikuid, orhideeraamatu „Kodumaa käpalised“, korraldanud fotonäitusi ja teemapäevi ning avastanud inventuuride käigus palju uusi käpaliste leiukohti.

Ühtlasi kutsub EOKK üles loodushuvilisi teatama soo-neiuvaiba leiukohtadest, andes neist teada klubi juhatusele. Orhideehuvilistele on avatud kodulehekülg www.orhidee.ee, sealt leiab klubi kontaktid, saab teavet Eestis leiduvate orhideeliikide kohta ning võib lugeda EOKK ajakirja "Ööviiul“.