Ahto Kaasik Foto: Mana Kaasik, Maaleht

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda kutsub rahvast alati avatud looduslikest pühapaikadest tervist, jõudu ja hingerahu otsima.

Üleskutses seisab: „Keerulisi aegu meie rahva kümnetuhandeaastase ajaloo jooksul on olnud varemgi. Vaatamata raskustele oleme suutnud tänaseni väärika rahvana säilida ning hoida elus oma kauni keele ja kultuuri, sest oleme elanud kooskõlas loodusega. Meie esivanemad on saanud tuge iidsetest pühapaikadest. Need lugematud pühapaigad on tänaseni meie looduses olemas. Enamus neist kohtadest on alla hektari, teised ulatuvad üle kümnete hektarite. Praeguses olukorras ei korraldata neis mingeid rahvakogunemisi. Siiski on need kohad kõigile avatud, nagu varemgi läbi meie rahva ajaloo. Keegi ei saa lukku panna sajahektarilist Maardu hiiemetsa või keelata Pühajõe lätete voolamist.

Kõik, kes vajavad iseendaga olemist, mõtisklemise kohta või tahavad saada esivanemate kombel abi looduslikest väekohtadest, on sinna oodatud. Hiide minnes pole vaja karta nakkust nagu kaubanduskeskuses või ühistranspordis. Just praegu peaksime mõtetes lugupidavalt tagasi vaatama oma esivanemate oskusele hoida tervist, suheldes elusa loodusega.”

Leia kaardilt hiis

Hiite Maja sihtasutuse soovitusel on hiite ja teiste põliste looduslike pühapaikade leidmisel parimaks abimeheks looduslike pühapaikade kaart aadressil https://hiis.ee/pyhapaikade-kaart

Selle saab avada ka siit aga ka nutiseadmest maastikul teed otsides.

Hiitesse mineku üleskutset igati toetav pühapaikade ja rahvapärimuse uurija, Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige Ahto Kaasik on paljudest meie jaoks hiite austamise sümbol. Ta kirjutas spetsiaalset Maalehe lugejaile mõeldes alljärgneva.

Ahto Kaasik: „Meie rahvas on käinud pühapaikades pidupäevadel, aga ka murepäevil. Rahvapärimused teavad, et hiide on mindud pakku nii sõdade kui raskete tõbede eest. Hiis tervendab ja kaitseb.

Allpool mõned soovitused hiiepaikade külastajatele.

Tereta ja häälestu

Isegi siis, kui satud pühapaika juhuslikult, tasub seal järgida põliseid tavasid. Maarahval ehk vanadel eestlastel oli tavaks enne sauna sisenemist oma tuju korda teha, häälestada end meeldivale lainele ning olla saunas heas tujus. Püha ja vägev paik võimendab nii häid kui ka halbu mõtteid ning vastab inimesele samaga. Seetõttu tasub pühapaika, olgu see siis saun või hiis, siseneda puhta meele ja heade kavatsustega.

Meie rahva põline tava on sauna ja metsa teretada. Ärgem unustagem ka pühapaika tervitada. Nii häälestame end meeldivaks ja avatud kohtumiseks. Tervitus kui esmane viisakusavaldus võib olla mitmesugune. Esivanemad paljastasid pühade puude, kivide ja allikate juures pea ning kummardasid neile. Nii tervitatakse auväärseid ja avatakse süda headeks kogemusteks. Need tavad on kippunud ununema, kuid pole kaotanud oma väärtust. Mõelgem sellele, et enamik eestlasi ei tundnud vahepeal ka Eesti hümni ja sinimustvalge lipp oli avalikust ruumist kadunud.

Head asjad võivad vahepeal ununeda, kuid ei aegu. Seetõttu võiks ka pühapaikadega seotud põliseid tavasid teada iga eestlane.

Põlistavad ausse

PUHTUS. Pühapaika mine kainena, puhta ihu, rõiva ja meelega ning ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pühamusse ikka, sisene hiide jalgsi ning ära lase sinna koduloomi. Asjale mine pühapaigast välja. Lahkudes võta kaasa prügi.

PUUTUMATUS. Pühapaigas ei tehta mõtte, sõna ega teoga tahtlikult liiga ühelegi elavale olendile, ka mitte puule-põõsale ega maapinnale. Pühas paigas ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, küttida, kalastada ega muid loodusande varuda. Kõik, mis pühapaigas on kasvanud, sealhulgas kuivanud puud, oksad ja rohi, peab sinna ka jääma.

RAHU. Pühapaigas hoitakse vaikust ja rahu, et mitte häirida selle külastajaid ega asukaid. Vaikne pillimäng ja laul on aga omal kohal. Ühiste pühade ja pidupäevade osaks on ka mängud-tantsud ja hõiskamine.

ANNID. Pühale puule võib anniks siduda looduslikust kiust paela, riideriba, lõnga vms. Vaata, et see poleks oksa või tüve ümber pingul. Sa võid jätta pühapaika münte ja kaapida hõbeesemelt hõbevalget. Anniks võib jätta osakese värskest toidust ja joogist. Teiste jäetud ande ei sobi puutuda.

TULI. Samamoodi nagu pühapaiga vesi on püha ka seal läidetud tuli. Lõkkesse ei sobi visata plasti, pudelikorke jm sodi. Sobiv küünal on valmistatud mesilasvahast või rasvast ning sellest ei jää midagi maha.”

Täpsemat teavet soovitab Ahto Kaasik ammutada oma raamatust „Pühapaikade teejuht,” mis ilmunud nii 2017, kui ka 2019 aastal.