Teed ületavad kitsed. Foto: Viio Aitsam

Zooloog Aleksei Turvoski sõnul muutuvad juba suve teisest poolest loomad märksa aktiivsemaks, mistõttu juhtub ka maanteel loomadega õnnetusi suve teisel poolel ja sügisel reeglina päris palju.

"Näiteks hakkavad kevadised rebasepojad suve teises pooles pesa hülgama ja oma elu elama. Siis liiguvad nad noortele omaselt veel üsna ettevõtlikult, ent hooletult, ja nõnda kuni sügiseni välja. Sõralistel aga algab sügise hakul innaaeg, mis võib kesta talveni. See toob omakorda esile loomade aktiivsema käitumise, näiteks isaste turniirid, aga ka üldiselt rohkem liikumist," ütles ta.

Kindlustusseltsi Gjensidige kahjukäsitluse osakonna juht Maarika Mürk ütles, et võrreldes 2017. aastaga kasvas mullu loomadega juhtunud õnnetuste arv 22%. 2019 näitab tema hinnangul samuti kasvamise tendentsi, kuna 2017. ja 2018. aasta statistika järgi juhtub 60% õnnetustest alles sügisel.

Turovski lausus, et viimastel aastatel on õnnetuste arv loomadega kasvanud seoses inimhäiringute suurenemisega loomade elukeskkonnas, mis on peamiselt tingitud kiiresti tõusnud metsaraie intensiivsusest.

"Päris inimmõjudeta metsa kui elukeskkonda suurmetsloomadele väljaspool reservaate ja kaitsealasid eriti Eestist enam ei leiagi, seega on loomad sunnitud uutesse keskkondadesse ja peavad isegi rohkem liiklema. Ka jahihooaeg paneb loomad liikuma. Seda eriti ettearvamatult just olukorras, kus metsamassiivid on raiesmike tõttu katkenud," selgitas ta.

Samas tuleb õnnetuste põhjuseks lugeda ka seda, et metskitsede arvukus on viimastel aastatel taas hüppeliselt tõusnud. Selgitab keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja:

„Metskitse arvukusdünaamika Eestis meenutab oma tõusude ja languste tõttu paljuski lõbustusparkidest tuttavaid ameerika mägesid. Kui kümmekond aastat tagasi (2007-2008) võis nende talvine arvukus hinnanguliselt küündida 160 000-180 000 isendini, siis kahe järjestikuse karmi ja lumerohke talve järel 2012. aastal jäi asurkond suurus 30 000-50 000 isendi kanti. Eelmisel 2017/2018 talvel hindasime arvukust aga juba 120 000-130 000 isendile.“

Sel teemal tasub lugeda ka artiklit "Masendavad arvud: teedel sai surma 5000 suurulukit ja viga kümme inimest".

Kuidas õnnetusi vältida?

Õnnetuste vältimiseks soovitab Turovski sõidukijuhtidel hoida pikivahet, valida mõistlik sõidukiirus ja arvestada sellega, et loomad, eriti noored loomad, ei taju hästi kiiruseid, mis ületavad ligi 60 km/h. Märgates looma teepeal ees, tuleks alandada kiirust või jääda koguni seisma, et loom jõuaks teelt maha liikuda juba enne, kui auto temani jõuab. Nii väheneb tõenäosus, et segaduses loom paaniliselt auto ette hüppab.

Äkitselt teele ilmuva metsloomaga kohtumisel peaks Turovski sõnul püüdma keerata sõidukiga loomast nii palju eemale, kui teeolud lubavad. Eriliselt tähelepanelik tasuks olla videviku ajal, vahetult peale päikseloojangut või enne päikesetõusu, kui metsloomad on tavaliselt kõige aktiivsemad ja inimsilmal kõige keerulisem tee pervel liikumist tajuda. Seetõttu tasuks ka teedel, kus metsa ja maantee vahele jääb väga väike vahemaa või halva nähtavusega kraav, hoida autoga alati pisut tee keskele ja vältida liiga ääres sõitmist – see annab metslooma ilmumisel suurema manööverdamise võimaluse.

"Kui peaksid keset teed kohtama paika tardunud metslooma juba kaugelt, ära püüa temast mööda sõita, vaid tagurda vaikselt, seiska mootor, ava aken ja tee hoiatavaid häälitsusi, sosista või sahista paberilehega – see võiks metsloomas vallandada põgenemise refleksi. Põdrad ei oska muuseas tagurdada, tagurda siis sina ja anna talle võimalus metsa poole keerata," avaldas Turovski.

Paraku ei ole alati võimalik õnnetust siiski täielikult ära hoida.

„Oluline on jääda kohale ja alati teavitada keskkonnainspektsiooni numbril 1313 või häirekeskust numbril 112 vigastatud või hukkunud loomast. Kaskokindlustuse juhtumi registreerimiseks tuleb olukord ka fikseerida, see aitab kindlustusseltsil juhtumit kiirelt lahendama asuda,“ märkis Maarika Mürk.