80 ekspordipiiranguid kasutama hakanud riiki, nende hulgas ka 46 WTO liikmesriiki, toovad ekspordikeeldude põhjendusena välja kaubanappust. Foto: Maablogi

Maailmas leviv COVID-19 pandeemia on sundinud riike haiguse leviku kontrollimiseks võtma kasutusele erinevaid meetmeid, mis avaldavad muu hulgas mõju ka majandusele ja rahvusvahelisele kaubavahetusele.

Seekordses blogipostituses on luubi all kriisi ajal kasutusele võetud kaubandusmeetmed, mille seast torkavad Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) värske raporti põhjal eriti silma ekspordikeelud.

Kriiside ajal kehtestatud erinevatest piirangutest ja nende mõjust kirjutavad maablogis maaeluministeeriumi ekspordi ja turuarenduse büroo nõunik Tiina Vares ja sama büroo peaspetsialist Eve Paju.

80 ekspordipiiranguid kasutama hakanud riiki, nende hulgas ka 46 WTO liikmesriiki, toovad ekspordikeeldude põhjendusena välja kaubanappust.

Kui eelmise, 2008.–2009. a finantskriisi ajal rakendati ekspordikeelde põhiliselt toidule, siis praeguse kriisi ajal rakendati ekspordipiiranguid enamjaolt meditsiinikaupadele.

Siiski keelasid ligi 20 riiki ajutiselt ka mitmesuguste toidukaupade ja loomasööda väljaveo; neist riikidest mõni on maailmaturul valitsev eksportöör.

WTO reeglite kohaselt pole ekspordipiirangud ja -keelud lubatud. Mõnel juhul aga võib neid ajutiselt rakendada, mööndusel, et ekspordipiirangutest teavitatakse kaubanduspartnereid aegsasti. WTO süsteem toimib kõigi kauplejate huvides, kuid kriisiajal kipuvad riikidel reeglid ununema või meenuma alles siis, kui võetud meetmete negatiivne mõju tabab nende endi tarneahelaid.

Kriiside õppetunnid

Kriisid toovad kaasa häireid tootmises ja tarneahelates, järsult muutunud nõudluse ja probleemid logistikas. Kasvav konkurents ühesugustele toodetele tekitab pingeid kaubanduses ja riikidevahelises suhtluses ning varasemate majanduskriiside õppetunnid kipuvad paraku ununema.

Eelmise, 2007.–2012. a. finants- ja majanduskriisiga kaasnes põllumajandussaadustega spekuleerimine maailmaturul, mis põhjustas tarneraskusi ning ajutist nappust, suuri hinnahälbeid ja lumepallina kasvanud toidupaanikat, mille lainetusi kogesid ka eestlased. Paljud riigid reageerisid paanikale ekspordi keelamisega, mis süvendas häireid turul ja lükkas edasi kriisist taastumise, sest kaubanduspartnerid omakorda üritasid võtta vastumeetmeid, mis doominoefektina pikendas turumoonutusi ja lükkas edasi kriisist taastumise.

WTO raport meenutab, et ekspordikeelud tõid bumerangina kaasa häireid ja hinnaanomaaliaid pikaks ajaks, mille maksid lõpuks kinni kas tootjad või tarbijad ning kannatajaks jäi eelkõige vaesem osa elanikkonnast. Ekspordi ja usalduse taastamiseks võib kuluda aastaid.

Paljud riigid, kes eelmise kriisi ajal kehtestasid keelud ja rääkisid isevarustatusest toiduga kindlustatuse tagamiseks, said kibeda õppetunni ja rõhutavad nüüd, et toiduga kindlustatuse tagab eelkõige toimiv turg. Erinevad riikide ühendused ning kõik rahvusvahelised organisatsioonid, sh WTO, Maailmapank ja IMF hoiatavad kaubanduspiirangute eest ja rõhutavad üksmeelselt, et piiriülese kaubavahetuse toimimisest sõltub pandeemiaga kaasneva majanduse taastumise kiirus. Kõik riigid on sõltuvad rahvusvahelisest kaubavahetusest; WTO riigid impordivad keskmiselt 30% vajaminevast toidust.

WTO värskes raportis toodud prognooside kohaselt võivad häired tarneahelates halvata tootmise või töötlemise, teenuste toimimise ja tarbimise, mis omakorda avaldavad doominoefektina mõju tuhandetele töökohtadele ja paljude riikide majandusele. Ekspordikeelde jm kaubanduspiiranguid õigustatakse omamaiste vajadustega, aga nende negatiivse mõju ulatus võimendub maailmaturul.

Piirangutele pole õigustust

WTO ja OECD rõhutavad, et toidukaubanduse piirangud ei ole õigustatud, sest maailma toiduvarud on ajalooliselt kõrgel tasemel ja eelkõige kaubavahetuse hõlbustamine tagab selle, et toit jõuaks tarbijani ka kriisi tingimustes. Paljud riigid võtavad meetmeid, mis hõlbustavad kauplemist toiduga, loomasöödaga ning meditsiini- ja hügieenitarvetega.

Toiduga seotud kaubanduse puhul on kõige rohkem leevendatud nõudeid sertifikaatidele ja tõenditele, mida kümned riigid aktsepteerivad nüüd elektrooniliselt. Et vältida veterinaar- ja muid füüsilisi kontrolle, katsetatakse virtuaalset inspekteerimist. Paljud riigid on kaotanud imporditollid või kvoodid toidule või alkoholile. Eriti populaarsed on kõikide piirangute kaotamine etüülalkoholile. Täielikku nimekirja võetud meetmetest saab vaadata WTO kodulehelt.

COVID-19 kriis erineb eelmistest ja kõikidest eelnevatest kriisidest oma ulatuse poolest ja sellega kaasnevate riskide hindamine on keeruline. WTO prognoosib aastaks 2020 üleilmset kaubavahetuse vähenemist isegi kuni 35% kõige mustema COVID-19 stsenaariumi puhul ja kõige valusamalt kannatab tööstustoodete kaubandus. See ei tähenda, et põllumajanduskaubandus oleks riskivaba.

OECD ülevaade piirangute mõju kohta

OECD annab oma värskes, 29. aprillil avaldatud raportis „COVID-19 and the Food and Agriculture Sector: Issues and Policy Responses“ ülevaate sellest, kuidas üleilmne eriolukord ja viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud mõjutavad põllumajandussektorit. Muu hulgas kajastatakse kaubandusega seonduvaid probleeme ja vaadeldakse, millised tõkked on tekkinud toidukaupade liikumisel erinevate turgude vahel.

COVID-19 leviku piiramiseks kehtestatud meetmed on põhjustanud häireid rahvusvahelistes kaubavedudes. Piiride sulgemine, piirikontrollide kehtestamine ning täiendavad protseduurid on toonud kaasa pikemad järjekorrad ja viivitused, mis eelkõige mõjutavad kiiresti riknevate toodete vedu. Sotsiaalse distantseerumise nõude tõttu töötab piiridel väiksem arv tolliinspektoreid, mis pikendab tollitoimingutele kuluvat aega.

Kehtestatud eriolukord halvas lennuliikluse kogu maailmas. Rahvusvaheliste kaubavedude hinnad on oluliselt tõusnud, sest transporditavad kaubamahud on väiksemad ja kommertslendude arv märkimisväärselt kukkunud. See on põhjustanud probleeme kiiresti riknevate kõrge väärtusega kaupade, sealhulgas mereandide ning puu- ja köögivilja ekspordil. Kõneka näitena tuuakse välja, et pärast reisikeeldude kehtestamist on õhutranspordi hind Hiina ja Põhja-Ameerika vahel kasvanud ligi 30% ning mõnel olulisel Euroopa ja Põhja-Ameerika marsruudil üle 60%. Lisaks on pikenenud tarneajad.

Murekohana tuuakse esile veel sadamate sulgemist ja sellest tulenevalt kauba suunamist ühest sadamast teise või hoopis mõnda teise riiki. Hiinas valitsenud pikaajaline seisak tavapärases elukorralduses tekitas mereveos takistusi, sest suur hulk konteineid jäi Hiina sadamatesse ootele; see põhjustas konteinerite puudujäägi, mis omakorda kergitas meretranspordi hindu.

Kõigel sellel on olnud mõju kaubasaadetiste, sealhulgas toidukaupade hinnale ja transporditavale mahule. Märtsis teatasid Hiina Shenzheni sadama (maailma üks suurim konteinersadam) töötajad, et pärast COVID-19 viiruspuhangu algust on äritegevus vähenenud hinnanguliselt 50–75%.

COVID-19 leviku tõttu on juba kehtestatud uusi mittetariifseid meetmeid (tehnilised kaubandustõkked, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmed), millel võib olla omakorda negatiivne mõju ülemaailmsele toidutarnele. Meetmed võivad olla vajalikud inimeste ja loomade tervise kaitseks, kuid samas võivad need märkimisväärselt tõsta toidusektori eksportööride kulusid, eriti kui nõuded on riigiti erinevad.

OECD raportis rõhutatakse, et COVID-19 tõttu võetud meetmed peaksid olema teaduspõhised, läbipaistvad ning mittediskrimineerivad ega tohiks suurendada asjatult kaubanduskulusid. OECD soovitab meetmete kehtestamisel võtta arvesse eesmärki viia negatiivne mõju kaubandusele miinimumini. Eesmärk on hoida ohutu ja taskukohane toit kõigile kättesaadavana.

Positiivsena möönab ülevaade, et mõned WTO liikmed on teatanud, et nad võtavad meetmeid kaubanduse hõlbustamiseks, näiteks lubades esitada dokumente elektrooniliselt.

Praegusel globaalsel tervisekriisil ei ole põhjust areneda toidukriisiks. Maailmas on piisavalt toitu saadaval, põhikultuuride varud on suured, prognoosid toodangule head ja teraviljavarud lausa rekordilised.

OECD hinnangul tooks kaubanduspiirangute rakendamine kaasa vaid ebastabiilsuse maailmaturgudel ning vähendaks toiduvarusid riikides, kus ollakse hinnakõikumistele tundlikumad. OECD raport rõhutab, et edukalt toimiv siseturg ja usaldusväärselt avatud rahvusvaheline kaubandus tagavad tootjatele parimad turuvõimalused ja aitavad toidul jõuda sinna, kuhu vaja.