Emakaru poegadega. Foto: Sergey Urjadnikov, Shutterstock
Kuigi tänasel päeval hinnatakse karuasurkonna suuruseks Eestis 700–800 isendit, ei ole karude elu siinsetel aladel alati olnud „meelakkumine“. Nimelt 19. sajandi keskpaigast pärinevad karude levikut kirjeldavad kaardid näitavad, et alates sellest ajast taandus karude levik Eestis järk-järgult, olles väikseim 20. sajandi 20-ndatel. Sel ajal hinnati karude arvukuseks üksnes mõnikümmend looma, kel õnnestus küttide eest varju leida arvatavasti nii Alutaguse metsades kui ka Vahe-Eesti metsavööndi lõunapoolses osas. Pärast kaitsemeetmete rakendamist 1930-ndate keskel, hakkas karude arvukus vaikselt tõusma ning 1990-ndate aastate alguses ületas siinne populatsioon lausa 800 isendi piiri.
Pildil on ajalooline ja kaasaegne karude levik Eestis. Kaasaegsel pildil tähistab iga roheline ring emakaru koos sama aasta järglasega.
Foto: Zooloogid 2.0

Pildil on ajalooline ja kaasaegne karude levik Eestis. Kaasaegsel pildil tähistab iga roheline ring emakaru koos sama aasta järglasega.

Sellist populatsiooni arvukuse drastilist vähenemist nimetatakse populatsiooni pudelikaelaks ja pudelikaela läbinud asurkonda rajajapopulatsiooniks. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi terioloogide eesmärgiks oligi uurida, kas Eesti karupopulatsioonis on veel jälgi sajanditagusest pudelikaelast, kas siinne populatsioon on panmiktiline ehk kas on tegureid, mis takistavad isendite vaba paarumist, ning milline on Eesti karude populatsiooni geneetiline mitmekesisus võrreldes teiste populatsioonidega (loe avaldatud teadusartiklit SIIT). Selle tarvis kasutati pisut üle 200 karu koeproovi, kes kütiti aastatel 1999–2011. Kuid oli ka üksikuid muul viisil hukkunud isendeid – näiteks sattus valimisse karu, kes hukkus 16. aprillil 2008 toonase kaitseminister Jaak Aaviksoo ametiautolt saadud löögist.

DNA analüüsid näitasid, et siinsed karud jagunevad kolme geneetiliselt eristuvasse gruppi.

Üks neist on idapoolse levikuga, olles kõige sagedasem Põlvamaal, aga seda grupi esineb ka Peipsi läänekaldal ja Ida-Virumaal. Teised kaks gruppi aga asuvad üle kogu siinse levila ja on geograafiliselt segunenud. Üksnes levila kagunurk on piirkond, kus nende kahe grupi esindajaid on vähem. Need kaks gruppi on tõenäoliselt alguse saanud siinsamas pärast populatsiooni pudelikaela ehk siis kahest rajajapopulatsioonist, millest üks säilis Alutaguse metsades ja teine, mis säilis Vahe-Eesti metsavööndi lõunaosas. Kuigi geograafiliselt on need kaks gruppi segunenud, on geneetiline signaal kunagisest populatsiooni madalseisust endiselt tuvastatav.
Joonisel on näha kolme eristatavat geneetilist gruppi karusid.
Foto: Zooloogid 2.0

Mis puudutab aga kolmandat, idapoolse levikuga gruppi, siis selle usume olevat seotud Venemaa karupopulatsiooniga. Esiteks annab sellele kinnitust grupi levik Peipsi järve ümbruses. Eriti sagedased on need isendid Põlvamaal, kuhu jõudmiseks on Venemaa karudel vaja ületada suhteliselt kitsas Lämmijärv. Lisaks on selle grupi karud geneetiliselt oluliselt mitmekesisemad. Nimelt pole Venemaa karupopulatsioon läbinud nii tõsist pudelikaela, mistõttu on ka sealne geneetiline mitmekesisus suurem. Seda ilmestab ka võrdlus teiste uurimustega, kus see grupp paistab silma samuti suure geneetilise mitmekesisuse poolest, olles võrreldav näiteks Rumeenia karudega (Rumeenia karud on osa Ida-Karpaatia populatsioonist, mille suuruseks hinnati 2014. aastal 6000 isendit ja teadaolevalt ei ole nende arvukus kunagi langenud alla 800). Samas on teised kaks siinset tuvastatud gruppi pigem selle tabeli alumises otsas ehk väikese geneetilise mitmekesisusega, olles kõrvuti näiteks Kreeka ja Slovakkia karudega, mis on samuti läbinud geneetilise pudelikaela. Õnneks on nimetatud populatsioonid siiski oluliselt paremas seisus Itaalia ja Hispaania karupopulatsioonist, mis on Euroopa nõrgimad.

Uuring näitas, et vaatamata saja aasta möödumisest siinse asurkonna madalseisust, on selle geneetiline jälg endiselt tuvastatav. Siinse kahe grupi madalam geneetiline mitmekesisus, aga ka see, et karud pole siiani suutnud taasasustada endiseid asualasid, olles vähearvukad Lääne-ja Lõuna-Eestis, näitab, et populatsioon on endiselt taastumisfaasis. Samas on positiivne, et ida poolt on lisandumas mõningal määral täiendust, aga tuleb arvestada, et loomade jaoks ei pruugi see teekond nii lihtne olla – on ju teel erinevad veetakistused (kas siis Peipsi järve või Narva jõe näol), piiritaristu, kuid takistuseks võib olla ka siinne kõrge karude asustustihedus, mis kehtib eelkõige Kirde-Eesti kohta.

Tulemused on olulised ka looduskaitselisest vaatepunktist, olles abiks tulevaste otsuste langetamisel näiteks teid ja raudteed planeerides. Nii on võimalik vähendada negatiivset mõju populatsiooni terviklikkusele ja vastavate meetmete rakendamisel, tagada loomade vaba liikumine.

Tartu Ülikooli juhtivteadur Urmas Saarma, kes oli ka üks uuringu autoritest, rääkis tulemustest ka Vikeraadio saates „Labor“, vestlust Priit Ennetiga saad kuulata siit.

Allikas: Zooloogid 2.0