Eesti loomaõiguste volinik: pean olema loomadele ja inimestele eeskujuks

Ta haugub ise, kui vaja, lendab nagu lind, künnab põldu, nurrub, närib konti, sööb heinu, silo. Aga kui loomaõiguste volinikul Eesti Vabariigis, härra Teofiil Angerjal (43) tekib magusaisu, putkab ta neljakäpukil mõnda mesilasse ja urgitseb lahti mesipuu.

Härra Angerjas, miks te nii teete?

Ma pean käituma nagu loom. Ma pean olema loomadele eeskujuks ja demonstreerima ka inimestele, kuidas loomad käituvad, et siis loomi inimeste seisukohalt valesti ei mõistetaks.

Kust te tulete, kuhu lähete?

Igal õhtul pakin oma majakese kokku ja võtan selga. Instinktid on mind siia Eestisse toonud, instinktid viivad siit minema. Aga praegu pesitsen siin.

Kas Eestis austatakse loomaõigusi?

Jah, austatakse küll. Tapetakse üksteist, suuremad tungivad väiksematele kallale, maffiakalad õgivad pisemaid. Üksteise peale haukumine on tavaline nähtus.

Tundub, et teie siinolekust on kasu olnud?

Õudselt palju. On tore tõdeda, et loomastumine jõuab meie igapäevasesse ellu. Mina olengi siin selleks, et viia see protsess lõpule. Loomastumise protsess.

* * *

Härra Angerjas hakkab urisema. Eemalt läheneb keegi võõras. “Auh-auh-auh!” ja juba tormab loomaõiguste täieõiguslik volinik kallale fotograafile. “Urr-urr-auhh… auhh-auhh!”

Hõikan teda. “Teodo, Teodo! Tule nüüd… näh, saad tüki konti! Jäta see fotograaf rahule!”

Teofiil liputab mantlisaba ja jookseb rõõmsalt reporteri juurde. Vestleme lahedalt ja jalutame kodutute koerte varjupaigani. Loomaõiguste volinik kavatseb tänase öö nimelt selles kohas veeta.

Loomaõiguste volinikuga vestles 1995. aasta 29. juuni Naeris Mango Arbuzov.