Turbakeemiaga tegelev ülikooli teadur Jüri Liiv jõudis turpsi ideeni ja selle esimeste katsetusteni oma Tartu-lähedases talus, kus ta vabal ajal potipõllundust harrastab. “Tõsisemalt hakkasin turpsiga maal tegelema üle-eelmisel suvel nii-öelda põlve otsas, esialgne teadustöö sai tehtud puhtalt oma kulu ja kirjadega ning sõprade abiga,” räägib keemiadoktor. Ka bioloogiat hästi tundva inimesena asus ta nuputama, kuidas ökoloogiliselt puhaste lähteainete baasil saada mõjus mullaparandaja ja ühtaegu ka väetis, mis sobiks mahetootjatele. Lähteaineteks valis ta kuiva turba, kuiva linnusõnniku ja puutuha ning töötas välja tehnoloogia, mille kohta on sisse andnud patenditaotluse. Linnusõnniku asemel võib kasutada ka lautade juures asuvate biogaasijaamade biomuda.