Kirjanik Urve Tinnuri: „Tavandimajas toimus mu armsa lelletütre matusetalitus. Kui kõned peetud ja laulud lauldud, ütles matusekorraldaja, et lahkunu viimne soov olnud, et talitusel kõlaks „Ukuaru valss”. Kohe täituski ruum maast laeni selle kauni meloodiaga, mille saatel kirst välja kanti. See kõlas nagu lootus ja lohutus üheaegselt ning ma mõtlesin, et mu kallis sugulane sooviski vist meid, leinajaid, selle muusikapalaga omal moel trööstida.

Hinge jäi kummaline rahu ja ääretu tänutunne ning veel midagi, mida ei oska sõnadesse panna. Oli ilus ja imestasin, kuidas saab üks meloodia eri kohtades ja olukordades iga kord isemoodi kõlada.”

Õnnitlused “Ukuaru valsi” saatel

Lea Rand Toila raamatukogust: „Oli mu juubelipäev ja viimased ettevalmistused veel käisid, kui Vikerraadiost algas laupäevane õnnesoovisaade. Kuulan seda alati rõõmuga, on tore kogeda, keda ja kuidas õnnitletakse.

No siis igatahes mina jooksin veel köögi ja õue vahet, kui järsku tabasin, et millegipärast suunavad lapsed mind kogu aeg tuppa ja ikka raadiole lähemale. Saade juba käis ja äkki tabas kõrv tuttavat häält!

Poeg luges raadios ette väga toreda õnnitluse kogu pere ja meie kahe kassi poolt … ning sinna otsa tuli minu lemmik — „Ukuaru valss”.

Oli tükk tegemist, et külaliste saabumise ajaks nutunägu eest ära saada.”

Ühe olulise pingi avamine

Kakumäe Rahva Seltsi nimel Kaja Peit: “Aasta tagasi paigaldasime Kakumäe ranna äärde armastatud näitlejale Lembit Ulfsakile pühendusega mälestuspingi. Oli ju Lembitu kehastatud Aksel peategelane filmis “Ukuaru”. Tagasihoidlikule avamisele pereringis kutsusime Ukuaru valssi mängima lõõtsamehe Siim Rikkeri.”
Siim Rikker mängib valssi Lembit Ulfsaki mälestuspingi avamisel.

Neljale lapsele lõõts ja juubeliks “Ukuaru valss

Kerti Vissel, üks kolmest sõsarast, kes rahvast oma hõrgutistega vaimustavad, lähetas Maalehele järgmise: „Meie 71aastane isa Enno Vissel otsustas pensionipõlves, et läheb Võrumaa Kutsehariduskeskusesse lõõtspillide valmistamise kursusele. Ta on kuldsete kätega, õppinud maaülikoolis ja Võru tehnikumis, on tisleri, elektriku, ehitaja, põllumehe kogemustega.

Ühe lõõtspilli tegi ta valmis, aga tema hea süda ei osanud seda nelja lapse vahel kuidagi jagada. Nii läks ta järgmisel aastal uuesti kursusele, et valmistada korraga kolm lõõtspilli lisaks. Talveks saavad lõõtsad valmis. Isa on avaldanud soovi, et tema järgmisel juubelil mängiks kõik neli last tema lõõtspillidel „Ukuaru valssi”.”

Kerti mainis, et ju siis tuleb koos sõsarate Triinu, Kadri ja vend Hendrikuga vaikselt harjutama hakata, et isa 75. sünnipäevaks 2024. aasta 8. veebruariks pala selgeks saada.

Reet, Mirjam, oodake mind ka!”

Helje Meier: “Mu esimene tütar sai “Ukuaru” filmi järgi oma nime, sest üks stseen filmist läks nii hinge, kui filmis hüüti lapsi Reeta ja Mirjamit.

Tütar saigi selle järgi nimeks Mirjam. Minna meenutas mu enda vanaema… Ja kui mu tütrel olid seitse aastat tagasi pulmad, siis valgusid silmad pisaraid täis, sest nende pulmavalss oli “Ukuaru valss”.

See on mulle elamus-mälestus kogu eluks

Ene Tae, ansamblis Lõõtsavägilased mängiva noorima vägilase Tobiase ema meenutab: „Ansambel alustas tegevust 2014. aasta jaanuaris ja samal suvel Viljandi Folgil mängisid nad folgiaida kõrval oma kava ikka ja uuesti. Hiliste öötundideni välja ning lugudest kõlas rahva soovil kõige enam „Ukuaru valss”. Hoolimata mängijate noorusest, kõlas see lugu imekaunilt, vähemalt ema kõrvadele. Tobias oli toona kümnene ja see on mulle elamus-mälestus kogu eluks.

Folgiaida eest leidis ka Ando Kiviberg poisid üles ja nii olid Lõõtsavägilased sama peo lõppkontserdil juba Ando sõpradena Kaevumäe laval mängimas.

Teine mälestus on 2019. aasta veebruarist, mil saatsime viimsele teele minu armsa ema ja Tobiase vanaema. Seda, kuidas „Ukuaru valss” kabelis kõlas, ei unusta ilmselt keegi leinajatest. See oli imeilus ja andis usu, et ka lahkunu sellest osa saab.”

“Ukuaru valsiga” peaks ettevaatlikum olema!

Ajakirjanik ja seltkondade hing Juku-Kalle Raid saatis mälestuskillu saatuse irooniast „Ukuaru” moodi.

„2014. aasta suvel tulid mulle külla kaks taiwanlasest sõpra, kellele otsustasin teha Eesti tuuri. Mingil hetkel jõudsin kambaga Kihnu Annely Akkermani juurde, kes kihnlasena ilmselt kimab, seelik tuules lehvimas, siiani motikaga mööda saart ringi, külgkorvi asemel kalakast.

Õhtu oli meeleolukas, aga kui saabus hommik, potsatas kusagilt Annely siseruumidest laua taha meie vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Näitasin taiwanlastele, et see asjandus siin on meie president, elab siin koos meiega. Taiwanlased kohe ei uskunud. Neile ei mahtunud pähegi, et istuvad mingi riigi presidendiga mingil väikesaarel mingis ubrikus.

Siis aga tõi Annely hommikusööki ja kusagilt imbus välja keegi, kes hakkas lõõtsal “Ukuaru valssi” tõmbama. Selgus: see on Siim Rikker!
Hommikusöök "Ukuaru valsi" saatel 2014. aastal Kihnu saarel.

Tekkiski huvitav ja irooniline ring: presidendi kaasa kuulas koos meiega „Ukuaru valssi” ja Rikkerist sai mõni aeg hiljem tema kaaslane. Meie Toomas Hendrikuga lobisesime niisama ja taiwanlased ikka ei uskunud seda, millesse saatus nad Eestis paiskas. Annely aga räägib, et „Ukuaru” esitajast Siimust sai hiljem tema naabritüdruku mees.

Kokkuvõttes palju segadust, mistõttu peaks „Ukuaru valsiga” ettevaatlikum olema!”
Kihnlased tervitavad "Ukuaru valsiga" parvlaeva Reet tema viimasel reisil.

Laev tuli ja kapten läks

Reet Laos Kihnu Mere Seltsist: “Mõni aasta tagasi võtsime “Ukuaru valsiga” vastu Kihnu parvlaeva Reet viimase reisi liinil Pärnu–Kihnu. Ootasime kai peal lillede, küünalde ja lõõtspilliga. Kapten Paul tihti meenutab seda, kuidas me tal sadamas vastas tol korral olime. Kapten läkski pärast seda pensionile. Seda päeva meenutades ja toonast kai peal tehtud klippi vaadates hakkab nüüdki veel kuidagi nukker.”

Veel koidikul kõlasid helid

Piret Joonsaar: “"Ukuaru valss” oli meie möödunud suvel toimunud pulmapeo avavalsiks ning võib öelda, et ka pulmapeo väljajuhatuseks, kui viimased tugevad jaksasid selle saatel koidikul veel tantsu lüüa.

Pruudil on see õnn, et sellel tähtsal päeval saab olla kogu aeg tähelepanu keskpunktis ning niiviisi võtsin koidikul eestvedada viimaste väsimatute tantsitamise “Ukuaru valsi” saatel. Kõik sujus imekenasti — rahvatantsijad tulevad ju selle unustamatu rahvaliku hitiga alati kaasa!”


Emotsioone kui mõnes lõunamaa tangos või pasodooblis

Tallinna Tantsuakadeemia tantsija Valjo Tooming: „Ukuaru” poeb mulle alati naha vahele ja võtab kananaha ihule. Massidesse ja rahvatantsijatesse läks lugu 2009. aasta tantsupeo järel. Siis jäi „Ukuaru valss” küll „Tuulevaikse öö varju“. Tants ise pole ju teab mis keeruline, aga sealt leiab vaka all hoitud emotsioone. Tegelikult on ses tantsus rohkem emotsioone kui mõnes lõunamaa tangos või pasodooblis.

See meloodia toob mulle klombi kurku, sest silme ette kangastuvad õitsvad õunapuud, kevadiste kaskede vihmajärgne lõhn, ööbikute laksutamine, jaaniõhtud, saunasuitsu ja viha lõhn, nurmelt tõusev udu, pooleldi valged suveööd, küpseva teravilja lõhn. Kõik see ilus, mis võtab kokku, miks ma olen eestlane ja elan just siin, Eestimaal.”

Võõramaalased meloodia lummuses küsimas nooti

„Suvemängud. Varahommik. Tuulevaikus. Taevas mõni üksik pilv. Päike on alles-alles tõusnud. Laager magab. Ühe majakese eest hakkab kostma leebelt-vaikselt lõõtsalt „Ukuaru valss”,”meenutab Keila linna pressiesindaja Valdur Vacht üht oma kauneimat kogemust legendaarse looga.

Rakvere ansambli Tarvanpää rahvatantsijal, raamatukogutöötajast Lea Lehtmetsal on meeles seitsme aasta tagune rahvatantsufestival Soomes. Selle kirikukontserdil otsustasid virulased esitada just „Ukuaru valsi”, mis Rakverega tihedalt seotud.

„Suures kirikus imevaikselt ja hingeminevalt kõlanud meloodia on mul senini just sealse kõlaga hinges. Kuulajad olid kui lummuses. Paljud tulid pärast küsima, et mis imeline meloodia, kust noote saab,” meenutab rahvatantsija.

Tarvanpää akordionist Margus Laugesaar lisab, et pea alati, kui ta „Ukuaru valssi” esitab, asuvad võõramaalased uurima, mis meloodia see on ja ka noote küsima.

Rohkem “Ukuaru valsist” loe siit.