Filmi-Vargamäel on palju äratundmist. Tähtsad ninad tulevad sinna vahel kopteriga. Erakogu

Kui pärast linateose valmimist kaaluti spetsiaalselt filmi jaoks ehitatud hoonete lammutamist või maha põletamist, siis lõpuks otsustati need siiski alles jätta ja huvilistele väikese raha eest (täiskasvanu pilet 5 eurot) näidata.

See oli igati õige otsus, kuna mullu külastas kompleksi ligi 7000 inimest ja tänavugi paistab külastajate arv samasse kanti jõudvat (kompleks on avatud septembri lõpuni).

Umbes 130 aastat tagasi istutati sellele mõisale kuulunud alale mänd. Tõenäoliselt pärast sõda ei ole seda metsa enam hooldatud, osa puid, sh looduslikult kasvama hakanud kuuski, on murdunud ning on tekkinud häil. Loodusliku uuendusena on häilus näha noori kuuski.
Erko Kundla
Kuuskede vahel kasvab ka vanu haabu, neist ühte, millel vanust hinnanguliselt ligi sada aastat, sai puuritud juurdekasvupuuriga. See näitas, et pealtnäha jämeda tüvega haab, on seest praktiliselt tühi.
Erko Kundla

Kes on filmi näinud, ja seda on näinud iga õige eestlane, siis sellel on ohhoo-tundmusi ridamisi! See on ju pliit, kus peal Krõõt süüa tegi! See on laud, mille taga kogu pere sõi. Missugune neljast vankrist on see, millega Andres ja Krõõt Vargamäele saabusid? Kas teadsite, et kahe kambri vahel olev pealtnäha palksein on tegelikult liigutatav nagu lükandsein? See seal on kivi, mille juures Andres jumalaga rääkis.

Piiluda sai ka filmi-valedesse. Näiteks selgus, et koldes ei põlenud sugugi elus tuli, maja korsten ei olegi laotud kividest ja muud säärast, millele ilma viitamata tulnud ei olekski.

Kuusk, mida on ürask kuivatama asunud. Sellele viitab vaigujooks ning pruunikas näripuru puu jalamil.
Erko Kundla

Uudistamist oli palju nii Maalehe ajakirjanikel kui ka kohale tulnud Eesti Maaülikooli metsateadlastel Rein Drenkhanil ja Marek Metslaiul. Pärast Mäe talu üle vaatamist viis metsaettevõtja ja MTÜ Filmi Vargamäe üks asutajatest Mart Erik kogu seltskonna mitmetunnisele matkale lähedalolevatesse metsadesse ja näitas, missugune näeb välja majandatud ja aastakümneid majandamata mets, samuti niisugune mets, mille käekäiku inimene ammugi sekkunud ei ole.