Mükoloogid Irma Zettur ja Leho Tedersoo, kellele Maaleht pilte neist seentest näitas, määrasid selle liigiks Pholiota populnea, lisades, et sel liigil puudub veel eestikeelne nimigi.

„Ei saa väita, et ta on haruldane, pigem vähe esinev liik, kuid kindlasti tasub temale tähelepanu pöörata, Eestis on varasemast teada seitse leiukohta,” märkis Zettur.

Kuna kõnealune liik ei ole söödav, siis jääb ta tänu sellele inimeste poolt tähelepanuta, selgitas seeneteadlane. Teada annavad liigi leiust tavaliselt loodusharrastajad või need, kel huvi seene kasutamise (söödav, mittesöödav) vastu.

„See seen kasvab üksikult või kobaratena papli surnud puidul, aeg-ajalt ka teiste lehtpuude, eriti pajude puidul kaldaäärsetel aladel. Sageli leiab teda hiljuti lõigatud palkide pindadelt hilissuvest kuni -sügiseni,” tutvustas Zettur toda kaunitari.

Pholiota populnea kübar on 8–26 cm, kumer, noorelt pind kleepuv või limane, kuid varsti kuiv, valkja kuni tuhmkollaste soomustega, serv hatune. Eoslehekesed on noorelt valkjad, hiljem pruunid kuni kaneelpruunid, algul kaetud valge looriga. Jalg on 4–10 cm kõrgune, 3–6 cm jämedune, kuiv ja tihedalt kaetud valgete soomustega. Jala ülaosas näeme tavaliselt suurt valget rõngast, mis eostega muutub kaneelpruuniks. Viljaliha on valge. Liigi ja leiukohtade infot leiab eElurikkuse andmebaasist (https://elurikkus.ee/).

Zetturi sõnul on Pholiota populnea kõrval meil mõningaid teisigi seeneliike, kel ei ole veel eestikeelset nime. Ettepanek nime panekuks tehakse tavaliselt mükoloogi poolt, misjärel läbi arutelude jõutakse sobivaimani. Nime panekul lähtutakse nii selle ladinakeelsest nimest, liigi tunnustest kui ka muudest asjaoludest.