Riine Latserus on valmistanud vanadest lõngade ülejääkidest kotid.

„Paljud neist lõngadest on oma kareduse tõttu rõivaste kudumiseks sobimatud, seega otsisin neile muud, sobivat kasutust ning leidsin, et need on paslik kottideks kududa,” selgitab autor.

Kotid on vanutatud, voodrid õmbles kunstnik rõivatööstuse jääkidest, sangadeks kasutas ta vanu vöösid ja püksirihmasid ning käekottidega ostes kaasa saadud pikki sangu.

Näitusel on väljas ka Margus Rebase ajalehtedest punutud korvid ja kollaažid.

Rebane on pununud Eesti Vabariigi 100. juubeliks sada rippuvat märssi, valmistatud erinevatest ajalehtedest ja ajakirjadest.

Seltskonnaajakirjadest on valminud teos „Me too...” ehk vaip veel ahistamata naishingedest.

Kunstnik Rein Meresaar on pühendanud oma vaiba oma olematule lapsepõlvele, sest veetis lastehalvatuse tõttu aastaid haiglates.

„Tihti näen oma unenägudes end põrandavaibal lelude keskel. Minu lastelaste mälestus on jäädvustatud juba nende põlvkonna ununenud mängudest. Vaibaks on meie pere kantud ja ribadeks lõigatud armsad moodsad rõivad. Oma kunstiteosega sooviksin, et Eestimaa lastel oleks õnnelik lapsepõlv järgmiseks sajaks!”

Piret Mildebergi Jonni-Sõnn (kunstniku sõnul 60aastane Eesti valge naine) on näituse suurim eksponaat.

„Vanapaberist ja peenrahast objekt on ehitatud ausalt vaid postkasti topitud reklaamivihikute ribadest ja vanapaberipurust. Lisaks veidi katkist peegliklaasi, vanu kopikaid ja uusi sente. Sees raskuseks törtsuke tsementi,” kirjeldab autor oma teost.

Näitusel olevad valgustid on Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite tööd, mis valmisid valgustikursusel.

Siret Ott on meisterdanud valgusti „Robo”, milles kasutas mootorratta Ural nukkvõlli, superbike´i veoketti, pesumasina rihmaratast, LED-lampe ja mehaanilist lülitit.

Priit Kanguri valgusti „Hõlmikketas” on valmistatud elektronkiiretorust, mille ümber on riputatud hambaarsti käest saadud ampullid.

Urmo Teekivi valgusti „kRistmas” aluseks on tükk dolomiiti, valgusti koosneb kaljapudelist ja kolvikestest.

Gerda Niitvähi valgusti „Tundlad” ideeks oli luua vanadest kolbidest ja torudest industriaalstiilis multifunktsionaalne lamp, millele saaks vajadusel lisada tasandeid, et see täidaks ka näiteks raamaturiiuli rolli.

Helen Kangro valgusti „Potitaime” potti imiteeriv osa on kokku pandud kolmest taaskasutatud aukudega rohelisest plaadist. Aukudest on läbi põimitud taime võrseid jäljendavad vasktorud, mille otstes on LED-lambid. Nende suunda ja asukohta muutes saab seinale luua looklevaid varje.

Taaskasutusteemalist kunstinäitust korraldab Uue Kunsti Muuseum juba kuuendat korda. Sellest on varem osa võtnud kunstnikud Rootsist, Soomest, Venemaalt, Lätist ja Eestist. Seekordne näitus kannab alapealkirja „Unenägu” ning on pühendatud taaskasutusmaterjalide väärtustamisele ning selle taaskasutamisele meie keskkonnas.