Metsatulekahju California osariigis 9. augustil 2018. Foto: Ringo H.W. Chiu/AP/Scanpix

Jaak Treiman:

Kui asud Los Angeleses, siis siinne elu ei paku just liiga palju ainet ilmast rääkimiseks või isegi sellele mõtlemiseks. Enamiku aega paistab päike ja on lihtsalt mõnus olla. Kui aga läheb vihmale ja tuul puhub valjemalt, nagu 2018. aastal tuligi mitu korda ette, siis on ilm kõigil keelel ja meelel. Otsemaid, kui taevasse ilmub vähegi tumedamaid pilvi, on TV uudistereporterid väljas, vägevad vihmakuued üll ja kalossid jalas, ning kõik pajatavad oodatavast vihmast, mis võib tulla, aga võib ka tulemata jääda. Vihmasadu ületab siin uudiskünnise.

Kui aga tõesti sajabki, kas või uduvihma, lähevad maanteed umbe, kuna vihmamärg teekate toob kaasa arvukad liiklusavariid. Lõuna–kalifornlased pole harjunud märjal teel sõitma.

Kuid ilusal ilmal ja vihma puudumisel on ka muud tagajärjed – see on põud ja tulekahjud. Los Angelest ümbritsevate mägede küljed on paberkuivade puhmaste ja põõsastega kaetud kulukuiv maa. Kui tuli kord lahti pääseb, kas looduslikul põhjusel, inimhooletusest või ka kellegi kuritahtlikkusest, siis seda on väga raske peatada. Eriti kui kõrbest lõõtsub ookeani poole äärmiselt kuiv, kuum ja tugev Santa Ana tuul, nagu seda kutsutakse. Selle puhangud võivad olla 30–35 m/sek, millega koos sööstab edasi tulemöll. Sel aastal oli Lõuna–Californias üks niisugune maastikupõleng, Põhja-Californias mitu. Ja neil on katastroofilised tagajärjed.

Lõuna–California põleng jõudis minu kodust umbes 5–6 km kaugusele; õhku oli raske hingata, sellles oli tuhka ja tolmu, mis maha langes. Kuid mitte kõik ei pääsenud nii kergesti. Tean vähemalt üht eestlast, kes küll ise viga ei saanud, kuid kaotas tules kodu. Kümned inimesed kaotasid aga elu ja Põhja–Californias Paradise'i linnas hävis ligikaudu 14 000 hoonet.