Kust otsib Eesti eakam inimene endale terviseinfot? Shutterstock

Et terviseinfot läheb vaja just vanematel inimestel, viisin suvel läbi uuringu, kus osales 500 Eesti inimest alates 50. eluaastast. Tahtsin teada, mis põhjustab vajaduse otsida terviseteemalist infot, kust seda leitakse ja milliseid allikaid eelistatakse.


Teadagi, kui midagi napib, hakkab see temaatika hirmsasti huvi pakkuma. Nii ka tervisega. Mida haigemaks küsitletavad end pidasid, seda rohkem tundsid nad vajadust terviseinfo järele. Et tervisel on kalduvus vanusega väheneda, oli eakamatel terviseinfovajadus suurem. Põhiliseks infootsingu käivitajaks oli soov saada teavet mõne haiguse või seisundi kohta (65% juttudest). Ent huvi pakkus ka haiguste ennetamine, info ravimite ning raviasutuste ja arstide kohta.

Kust infot saadakse?

Terviseinfot loetakse nii arvutist kui paberväljaannetest. Ka telest ja raadiost pärit terviseteemalist infot peeti oluliseks. Osad eakad aga peavadki leppima traditsioonilise ja teistelt inimestelt pärineva infoga, sest juurdepääs arvutile või nutivahendile puudub. Neid oli tervelt viiendik. 65–74-aastaste juurdepääs internetile oli kehvem kui nooremas eagrupis. Samas palju internetikasutajaid ja veebist terviseinfootsijad leidus ka 75+ haritud naiste hulgas. Seega ei pea paika käibetõde, et mida vanem on inimene, seda vähem ta arvuteid kasutab.

Neid, kes väitsid end veebist tervise ja haiguste kohta infot otsivat oli eriti veel töötavate inimeste hulgas sõltumata vanusest. Kui juba oma töö tõttu arvutit kasutad, eks siis otsid midagi ka tervise või haiguste kohta, vähemalt loed uudiseid. Kasvõi sellest, kuidas tervislikumalt toituda või jääda puutumatuks viirushaigusest. Tublid terviseinfo otsijad veebist olid haritud mehed, sõltumata vanusest.

Info kaheldav

Erinevalt perearstist on dr Googlega see probleem, et info on nii mõnigi kord kaheldavad väärtusega või suisa vale. Oleme ju kõik kohanud ebausutavaid väiteid külmetuse ja viiruse seljatamisest alkoholiga, 15 kg kehakaalu kaotamisest kuuga kui ka kõrvakohinast lahti saamisest teatud medikamentidega. Muret tekitas asjaolu, et pea pooled küsitletud väitsid piirduvat nende otsingutulemustega, mida Google esimesena kuvab.

Ent neile, kel piisavalt allikakriitikat, pakub internet täiendavat infot ja mõtlemisainet. Rõõmustav oli teada saada, et külastatakse hea kvaliteediga spetsiaalseid portaale ja veebilehti (nt kliinik.ee, inimene.ee, virtuaalkliinik jms). Ka suurte ajalehtede veebiversioonid (nt Postimees, Eesti Päevaleht jne) ja uudisportaalid (ERR, Delfi) ning nende terviseteemalised rubriigid pakuvad huvi. Alternatiiv- ja sotsiaalmeediat tähtsate allikate hulgas polnud.

Vastuoluline info

Peamisteks probleemideks internetikeskkonnas peetigi seda, et info on sageli vastuoluline ja seda on keeruline tõlgendada. Näiteks ükspäev kirjutavad uudised, et šokolaad on hea tervisele, ent nädala pärast väidetakse vastupidist. Klaas punaveini on kord tervisele heategija, siis jälle maksa aeglane hävitaja. Sooja sidrunivee joomisest hommikul räägitakse kord kui maksa puhastajast, reipuse tekitajast ja C-vitamiini superdoosist; veidi hiljem selgub, et see tekitab mao ülihappesust. Kuid kus siis tõde on? Ja mida uskuda?

Ehkki internetti märgiti kui kõige tähtsamat n-ö elutut terviseinfoallikat (54%), oli küsitletutele hulka olulisemaks nende perearst või muu meditsiinipersonali esindaja (74%). Tundub, et kogu selle segaduse, mida internet oma vastuolulise ja sageli ka küsitava väärtusega infoga tekitab, peab lõpuks lahendama meedik.

Tekib kiuslik mõte, et internetist on ehk pigem kahju kui kasu, sest õues liikumise ja trennitegemise asemel rikub inimene arvuti või nutivahendi taga istudes oma tervist. Võiks ju sel ajal hoopis õues jalutada või sporti teha. Selgus aga, et oma töö tõttu arvuteid kasutavad inimesed pöörasid liikumisele ja harjutuste tegemisele, nagu ka tervislikule toitumisele suuremat tähelepanu kui interneti mittekasutajad. Nende terviseteadlikkus väljendus ka selles, et nad olid nõus võimaluse tekkides minema end Covidi vastu vaktsineerima.

40% küsitletutest pidas oluliseks pandeemia tingimustes arstidega distantsilt suhelda. Haritumad ja arvutist terviseinfot otsivad inimesed, eriti mehed, olid rohkem huvitatud digilahendustest, mis mõõdavad pulssi ja vererõhku, päeva jooksul tehtud samme ja läbitud kilomeetreid, suhtlusrobotitest ning muudest elektroonilistest terviserakendustest.

Niisiis on eakad oma arvutikasutuselt ja terviseinfo vajadustelt väga erinevad. Ei ole päris nii, et mida vanem on eakas, seda vähem on ta arvutikasutamisest huvitatud. Sõltumata vanusest on internet potentsiaalne haiguste ennetuskanal, mida peaksid terviseedendajad ära kasutama. Vahe linna- ja maainimeste internetikasutuses on Eestis kahanenud minimaalseks. Ehk tasuks just maapiirkondades, kus arsti juurde ehk iga kell ei pääse, panustada nõustamisele internetikeskkonnas

Neid, kes internetti ei kasuta, aga tahaks, tuleb kahtlemata järele aidata. Kohalikud omavalitsused võiksid varustada inimesi kasvõi kasutatud arvutitega ning maapiirkondade raamatukogud saaksid tegeleda digitarkuste, sh allikakriitika õpetamisega.