Foto: Eesti Vabaõhumuuseum

Etendust saab kogeda jalutuskäiguna, kus kuue vabaõhumuuseumi hoone katusele on projitseeritud üks videostseen. Kärt Kelder vestles “Pööriöise pulmapeo” stsenaristi Andres Noormetsaga rahvajuttude ning uue lavastuse eripärast.

Oled lavastuse “Pööriöine pulmapidu” stsenarist, Raadioteatris tegutsed loovjuhina ning Ugala teatris näitleja-lavastajana. Missuguses rollis tunned end ise kõige kodusemalt?

Tegutsen igapäevaselt väga erinevate asjadega, aga pean neid siiski ühe terviku koostisosadeks. Minu töö on tavaliselt asjade oleku muutmine, reaalsuse teisendamine sõnadeks, liikumisteks, helideks ja piltideks ning tänase maailma ja inimese sügavama olemuse otsimine, seletamine ja lahtivõtmine.
Kui ma olen iseenda ja maailmaga tasakaalus, siis tunnen end kõikjal koduselt. Mulle meeldib olla pidevas liikumises.

„Pööriöine pulmapidu“ on kirjutatud rahvajutu “Ants ja Mats” ainetel. Kui lihtne oli loo põhjal stsenaariumi kirjutada? On ju tegelasteks seal ka müütilised karakterid. Miks valisid muistendiks just “Antsu ja Matsi”?

“Antsu ja Matsi” lugu oli oma struktuuri poolest vabaõhumuuseumisse väga sobiv. Võiks isegi öelda, et üllatavalt ja müstiliselt sobiv, sest idee oli projekteerida videosalvestus kuuele erinevale hoonele ning selles loos ongi justkui nii mitu erinevat osa sees. Oma struktuuriga ta mulle silma just jäigi. Kõik muu tuli hiljem.

Kuigi oled “Pööriöise pulmapeo” stsenarist, siis lavastaja seisukohalt vaadatuna – kui keeruline on tuua lavale lugu, kus on osa nii tavanäitlejatel kui tehnoloogia abil loodud tegelastel?

Lavastamine ja stsenaariumi kirjutamine on ühtepidi sarnased ja samas väga erinevad tegevused. Kirjutades lavastan ma loo läbi, aga ma ei pea mõtlema, kuidas seda teostada. Kuna see pole otseselt minu mure, saan olla kujutluses vaba, vajadusel üle piirigi minna. Ma justkui projekteerin või ehitan vaatajate ja tegijate kujutlust.

Lavastades on väga oluline kaal sõnal "kuidas", sest lugu peab lihaks saama, peab elama hakkama. Lavastajatöös on pidevalt aktiivsed tuhat samaaegset küsimust, mis haaravad endasse konkreetsed inimesed ja ruumid, nendevahelised suhted, konfliktid ja arengud. Midagi pole võimalik ignoreerida, kõik küsimused on vaja vastustega varustada. Stsenaristil neid muresid pole.

Kui oled lavastanud vabaõhuetendusi, siis kuidas võrdleksid neid praeguse video- ja valgusetendusega, millele stsenaariumi kirjutasid?

Elavas teatris on erinevatel tasanditel toimivate maailmade kokkupanemine palju keerulisem kui filmis. Neid asju ei saa laval ilma teatava võõristuse või umbusuta toimima. Filmis tuleb tehnoloogia appi ja aitab välja. Kuna ka inimesed on filmireaalsuses vahendatud, mitte reaalajas tegutsevad, siis on nende kokkupuude müstiliste olenditega seal hulga orgaanilisem.

Rahvajutud on küllaltki uskumatuid pöördeid täis ning maagilised. Mis paelub Sind rahvajuttude juures enim?

Muistsed jutud teeb huvitavaks nende üleloomulik sisu. Tegemist on ju põneva ja mõistatusliku maailmaga kusagil kaugel ennemuistsel ajal, kui kuningad ja printsessid olid päris ning inimeste kõrval elasid draakonid, kratid ja tulihännad.

Samas on muinasjuttude maailmas elamise valemid kirjas. Sealt saame teada, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu teel oleme. Nendes juttudes peituvad vägi ja salasõnad, loitsud ja lausumised. Sealtkaudu saab mõista rahvaste mõttemustreid ning sisemise olemuse heledaid ja tumedaid pooli.

Kas on mõni rahvajutt, mis on Sul eriti hästi meeles?

Lapsena lugesin ka mina muinasjutte, aga mäletan neid rohkem piltidena. Mitte küll seepärast, et muinasjuturaamatutes olid ilusad värvilised pildid, vaid et need lood ergutasid kujutlust ja jäid sedakaudu mällu. Ja minu mälu ongi eelkõige visuaalne, tekstid unustan ma üpris ruttu.

Eesti rahva ennemuistsed jutud on minu mälus tumedad, maagilised ja väga suure sisemise jõuga. Mäletan ahjualuseid, kes olid minu kujutluses säravrohelised, mäletan vanapaganat, kes oli kuidagi voolav ja lai ning madala kõmiseva häälega nagu kõuemürin. Ma kartsin lapsena äikest, sest see seostus kõige otsesemalt vanapaganaga.

Oled saanud väga palju tunnustada. Viimastena saab esile tõsta Prix Europa auhind parimale kuuldemängule (“Asjad”) ning Valgetähe IV klassiteenetemärgi. Mille poole soovid veel püüelda?

Tunnustus on tähelepanemine, mis on muidugi meeldiv. Samas ei erine see väga igapäevasest teatritööst, sest see on niikuinii fookuse ja tähelepanuga seotud. Füüsikas on energia jäävuse seadus, mis ütleb, et miski ei kao, lihtsalt muundub ja muudab olekut. Ilmselt on ka loominguga nii, et kui suudame energiat maksimaalset sinna rakendada, siis tuleb kõik ühel heal päeval ringiga tagasi.

Foto: Eesti Vabaõhumuuseum