Island hoiab ohtlikul ajal oma eakaid, kuid mida meil tehakse?
Üle kogu Islandi on 12 Nettó toidukaupade poodi ja 15 Kjörbúði selvekauplust tänasest nelja järgneva nädala jooksul iga päev kl 9-10 avatud ainult eakatele, krooniliselt haigetele ja teistele, kelle elu satuks ohtu, kui nad nakatuks uude koroonaviirusse.
Kaupluse lahtioleku esimese tunni jooksul saavad nad rahulikult ostelda ja ei pea kartma, et palju ringi liikuvad ja neid nakatada võivad nooremad inimesed oleksid neile ohtlikud.
Islandi kauplused on kasutusele võtnud varasemast palju tõhusamad hügieenireeglid, et viiruse levikut tõkestada. Kassapidajatel on kaitsemaskid ja kindad, kõiki pindu, mida inimesed puudutavad, puhastatakse regulaarselt.
Klientidel on palutud hoida kinni kogunemiskeelust ja hoida poes ja mujal teineteisel vähemalt kahemeetrist vahet. Soovitavad on kontaktivabad maksed ja vältida tuleks sularahaga kauplemist.
Praegu kehtivad need soovitused ja nõuded järgneva nelja nädalat jooksul, mil Islandil on kogunemiskeelu aeg – keelatud on rohkem kui saja inimese kogunemised, haridusasutused on suletud.
Kauplused on ohuallikad
Kui Eestis käia isegi harva poodlemas, on nakatumisoht ikka suur. Kliendid ei tea, kui paljudes kauplustes puhastatakse sagedasti kõikvõimalikke pindu, mida nad puudutavad. Olgu need siis ukselingid, pangakaardilugejate klaviatuur, ostukorvide ja -kärude käepidemed. Viirust saada on neilt lihtne.
Vaadake poes, mida ostjad pärast pangakaardiga või sularahas maksmist sagedasti teevad. Kui raha on kassapidajale ulatatud või pin-kood klaviatuuril sisestatud, minnakse asju kotti pakkima. Võetakse äsja ostetud kilekott, mida püütakse avada. Mõnes viisakas poes teeb kassiir selle juba ostjale lahti, aga paljudes ei tee.
Kilekoti avamiseks pistab suur osa inimesi oma sõrme suhu, et sõrme niisutada, sest kokku kleepunud kilekotipindu ei saa muidu lahti. Ei ole vaja selgitada, mida inimene endale koos sõrmega suhu pistab.
Ise tuleb enda eest hoolitseda
Suurtes kaubanduskeskustes on puutepindu keeruline alatihti puhastada, sest rahvast käib lühikese aja jooksul läbi väga palju. Iga ostja puudutust ei jaksa keegi igaks juhuks üle käia. Oluline on, et ostjad ise selle eest muretseks, et nad poest lahkudes kohe näpud puhtaks teeks ja võimalikku viirust autosse, ühistransporti või koju kaasa ei viiks.
Ja mitte ainult – käsi võiks puhastada ka enne poodiminekut, sest ostja võib juba kanda viirust ja viia selle teistele külakostiks kaupluse avalikele pindadele.
Eestis on juba kõlanud üleskutse, et nooremad inimesed võiksid aidata eakamaid ja käia nende eest poes. Ka kortermajade elanikud. Selleks, et vähendada eakate haigestumisvõimalust.
Püüdsin eile väärikas vanuses naabri eest poodi minna, aga millised on meie vaprad vanaemad ja vanaisad? Pole vaja muretseda, küll ma saan hakkama ja lähen ise. Ja läkski ise. Vaja veel pangast läbi minna ja…
Viirus on ka seal, kus seda ei arvata olevat
See on just see, mida ei tohiks praegu teha. Nüüdne olukord on nii harjumatu ja uus, et inimesed ei suuda kohaneda. Kui oma linnas või külas veel nakatunute kohta teadet pole, siis arvatakse, et ukselinke võib kas või keelega katsuda.
Nägin seda esmaspäeval maal käies, mitte et poleks seda ka mujal ja varem näinud. Ühes väikse asula kohvikus polnud mitte mingisuguseid ettevaatusabinõusid. Müüja võttis ühelt kliendilt vastu sularaha, järgmisel hetkel tuli ta juba köögist praetaldrikuga, mille asetas teise kliendi ette. Loomulikult ei olnud letil kätepuhastuse vahendit, mis peaks nüüdsel ajal olema küll reegel, mitte võimalus.
Kauplustes soovitatakse inimestel üksteisest distantsi hoida, seal kohvikus olid vahemaad kliendi ja müüja vahel olid olematud, ka omavahel puutusid inimesed kokku. Keegi maski või kindaid ei kandnud – kuigi Islandil kauplustes seda tehakse, siis meil oleks see väga ootamatu vaatepilt.
Inimesed võiks juba hakata aru saama, et praegusel ajal ei ole enam piisav hügieen õhtul klientide lahkudes korra kloorihaisuse lapiga pindadest ülekäimine.
Peamine hügieenisoovituste mõttetuse põhjendus kõlab nii: aga meil pole siinkandis viirusse nakatunuid. See on äärmiselt rumal suhtumine. Võiks korragi kaasa mõelda, millest viroloogid kirjutavad ja räägivad. Kui kas või üks viirusega nakatunud inimene käiks sellest jutuksolevast kohvikust läbi, oleks pool asulat ohus, sest see on väikse koha ainuke söögikoht, poodi seal ei ole.
Mida ma ise teen?
Kuna olen oma lähikondsete seas ainuke, kes veel poes käib ja ringi liigub, siis käitun äärmise ettevaatlikkusega. Kodus on kaks väikest last, elukaaslane ja tema ema. Allkorrusel elavad mu eakad vanemad.
Oleme kodus karantiinireeglite järgi elanud juba üle kahe nädala. Mitte suletud, vaid läbimõeldud karantiinis. Vanem laps pole sõimes käinud, väiksem on imik. Koos väljas jalutamas käime kõik peale vanemate, aga mitte laste mänguväljakul, poes või kohvikus. Lõpetasime ajutiselt kontaktid ka kahe sõpradeperega, et suhtlusringi väiksena hoida.
Kuna ise liigun mõningal määral ringi, kuigi tavapärasest palju vähem, puhastan oma käsi kümneid kordi päevas. Puhastan siis, kui astun korterist välja. Siis, kui olen enda järel sulgenud kortermaja trepikoja ukse, mille linki olen puudutanud, kuigi olen ka trepikoja ukselingi ära puhastanud, ent ma ei tea, kes seda vahepeal puudutanud on ja kas meie majas on viirusekandjaid. Puhastan käsi siis, kui väljun autost, et minna poodi või ükskõik kuhu, sest eeldan igaks juhuks, et ka auto sisepinnad ei pruugi puhtad olla, kuigi olen need puhastanud. Puhastangi käsi enne poodiminekut selleks, et kui siiski olen kuskilt vahepeal saanud käte külge viiruse, siis ma ei vii seda poodi teistele.
Poes puutun pindu nii vähe kui võimalik. Pangakaardi klaviatuuri puudutamise järel puhastan kohe käed, nüüd juba ka enne, kui asjad kotti laon, sest sellest pole kasu, kui saan viiruse klaviatuurilt, puudutan toidukaupa ja pakendeid ninng viin koju pere keskele.
Nägu ma poes olles ei puuduta, jälgin seda eraldi tähelepanelikult. Maski pole veel kandnud, aga hoian avalikes kohtades inimestega distantsi.
Kui need abinõud tunduvad paranoilised, siis jah, las tunduvad, aga teine valik on see, et sean otsesse ohtu kuus oma lähikondset. Ja kui nemad on juba nakatunud, siis olen tõenäoliselt nakatanud juba ka teisi väljaspool kodu.
Viirus on juba kõikjal
Ülimalt nakkusohtlik koroonaviirus on peaaegu kõigis Eesti linnades, öelgu ametlik statistika mida tahes, sest statistika ei arvesta alati tuvastatud nakkusega inimeste reaalset elukohta ja viiruse leviku loogika ütleb, et nakatunuid on palju rohkem kui teada on. Ei, mitte üks või kaks, vaid kümneid ja kümneid rohkem.
Osa nakatunuid arvab, et nende organismis on viirus, aga nad ei saa end testida, sest Terviseametil pole selleks jõudu ja vahendeid. Ilmselt nad ongi haigeid, kui sümptomid nende arvamust ka toetavad. Osa neist on vastutustundlikud ja karmis karantiinis. Osa ei ole. Me ei tea, palju on viimaseid.
Me ei tea ka seda, kui paljud nakatunud inimesed – nii tuvastatud nakkusega kui ka tuvastamata – kandsid viirust edasi enne arusaamisele jõudmist, et nad on haiged. Enamikul oli selleks võimalus, sest nad ei teadnud, et nad on haiged.
Kõike seda tuleks arvestada ja igaüks võib ise järeldada, kui palju võib olla tegelik nakatunute arv Eestis. Oleme avastatud haigete arvu poolest elanike hulga kohta maailmas esirinnas. Meie viiruse leviku kiirus on olnud maailmas üks väledamaid.
