Maaleht uuris Eesti Jahimeeste Seltsilt (EJS), kas küttimismaht peaks olema suurem ja mida tuleks lambakasvatajatel karjade kaitseks ette võtta.

EJSi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe sõnul jahimeeste ja uurijate arvamuste erinevus küttimiskvootide osas kahekordne.

Praeguse korra järgi kehtestab Keskkonnaamet vastavalt loendusandmetele küttimiskvoodi. Jahimehed on ainult tellimustöö täitjad.

Samas on jahindusnõukogud juba mitu aastat küsinud palju suuremat küttimismahtu, kuid nende arvamust on täiesti ignoreeritud. Aga kes teab paremini kohalikku olukorda kui kohalikud jahindusnõukogud?

„Selleks, et teada saada, milline peab olema küttimiskvoot, peame teadma algandmeid ehk kui suur hundikari meil ikkagi pesitseb. Siin haigutab jahimeeste ja uurijate arvamuste vahel kahekordne erinevus. Oleme aastaid pakkunud uurijatele välja, et teeme üle-Eestilise loenduspäeva, et saaks selgeks, kui palju hunte ikkagi on. Sellest on keeldutud,” rääkis Lillemäe.

„Kui vaadata tekkinud olukorda, siis ilmselgelt on huntidel kadunud hirm inimeste ees. Põhjusena saab tuua vaid vähese küttimissurve. Me ei ole kunagi kutsunud üles kedagi hävitama või korraldama tapatalguid, oleme nõus, et hunt peab metsas olema,” lisas Lillemäe.

Kui palju kvoot peaks olema, on kokkuleppe küsimus. Sellel hooajal jäi küttimiskvoot täitmata ja nüüd on mõju kogu olukorrale käes.

Lillemäe leiab, et tuleks kehtestada üks üleriiklik küttimiskvoot nagu on Lätis. Eestis on kvoodid kehtestatud ohjamispiirkondade kaupa. Praeguseks on see kaasa toonud olukorrad, kus küttimisluba on, kuid ei ole hunti ja hundid on, kuid puudub luba.

„Mis me räägime läbi elektrikarjuse minekust või lauta tungimisest. Mitte kunagi enne ei ole murtud nii palju hooajal jahikoeri - üle kümne. Külakoertest ma ei räägigi. Hundid jalutavad külades ja õuedes, toimetavad nagu oma kodus. Hirmu inimese ees ei ole. See on juba tõsine sotsiaalne probleem. Miks just Raplamaal - ei tea. Eks neid lambaid ole ka teistes maakondades murtud,” sõnas Lillemäe.