“Vaevalt ta nautis autos sõidutamist või kaelavõru paigaldamist, pigem oli see ebameeldiv,” selgitab Kübarsepp. “Ei tea kui palju ta asjast mäletabki, tõenäoliselt oli ta kogu sellest jamast äärmiselt šokeeritud. Aeg näitab, mismoodi ta inimestesse suhtuma hakkab, kas hakkab pelgama või mitte.”

Looma jaoks ei hakka inimene seostuma ka toidu pakkumisega, kuna biifsteeki talle ei antud.

“Esiteks on hättasattunud metsloomade stressihormooni tase nii kõrge, et nad ei sööks, kui keegi ka sooviks neile süüa anda. Ta ei olnud ka sellises konditsioonis, et teda oleks vaja poputada ning selleks on siis teised meetodid. Ainuõige oligi ta tagasi lasta selle ala peale, kus ta tõenäoliselt elab," ütleb Kübarsepp.

Tema sõnul on keeruline öelda, mis hundist edasi saab.

“Huntide elu kuigi lilleline pole. Esimesed paar aastat on nende elus väga kriitilised. Öeldakse, et kui hunt suudab elada kolmeaastaseks, ja paneb kõigele vastu, mis elu talle pakub, siis on suur tõenäosus ka järgmised kolm aastat hakkama saada," selgitab loomatundja.

Kaelusest on palju abi


Harilik küttimine eelmisel aastal sündinud hunti ei ohusta, kuna hundijahi hooaeg lõppeb veebruari lõpus. Ka kõigi jahimeeste huvides on, et GPS-saatjaga varustatud looma käikudest võimalikult palju teada saada. Praegu on Eesti metsades kaks toimiva kaelavõruga hunti.

“Kaelus on muu andmestiku kõrval äärmiselt oluline abivahend looma jälgimiseks. Kui konkreetne isend on karja liige, saab pildi nende toitumisharjumuse, liikumise ja pesitsemise kohta,” ütleb Kübarsepp. “Kui oleksime ta ilma kaelarihmata minema lasknud, siis me ei teakski, mis temast edasi saab. Tegelikult on see hea hundile endale, sest nii me püüame huntidele leida paremaid võimalusi inimestega koos eksisteerimiseks.”

Eile Pärnumaa metsa tagasi lastud hundi puhul on huvitav jälgida seda, mismoodi noored rändel isendid maastikul liikudes endale elupaika otsivad.

“Praegu toibub hunt kogu eilsest päevast, aga mida siis edasi teeb, teab ainult tema ise,” ütleb Kübarsepp. "Loodan, et järgmisel aastal saab juba kirjutada, kus ta oma territooriumi leiab.”