Kas ajalugu kirjutatakse ümber? Vatikan avas kõik arhiivid
Seni suletud olnud arhiivifondid paavst Pius XII ajast (1939—1958) avati paavst Franciscuse otsusega uurijatele 2. märtsil 2020. aastal. Katoliku kirikupea on rõhutanud, et katoliku kirik soovib olla avatud ja tal ei ole midagi oma ajaloos varjata.
Kogu arhiivis on 85 km riiuleid ja enamik dokumente asub maa-aluses nn punkris, kust neid tellimustena välja otsitakse ja uurijate ette tuuakse.
Ametliku nimetusega Paavstlik Vatikani Salaarhiiv säilitab muu hulgas Inglismaa kuninga Henry VIII ja Aragoni Katariina lahutuspabereid, mille tulemusena Inglise kirik eraldus Rooma kirikust. Samuti hoitakse arhiivis laiaulatuslikku Galileo Galilei Rooma inkvisitsiooni dokumenatsiooni ning on veel materjale, mis annavad võimaluse ajaloolastele läheneda minevikusündmustele uuest perspektiivist.
Küsimused paavsti rollist
Et paavst Pius XII valitsemisaeg kattub Teise maailmasõja aegse ja järgse perioodiga, siis on palju spekuleeritud, et kirikupea tegi koostööd natsidega ning oli teadlik Ida-Euroopa olukorrast ja okupeerimisest, kuid ei olevat võtnud kasutusele mingeidki meetmeid olukorra leevendamiseks.
Kas see on fakt või kuvand, mida sooviti paavstist luua, on uurijate selgitada, kuid juba praegu on teada, et Pius XII aitas juudi kogukondi ja päästis sadu tuhandeid juute.
Kas arhiivide avamine Roomas annab võimaluse ajalugu ümber kirjutada? Ka see vastus jääb uurijatele.
Püha Tooli riikidevaheliste suhete sekretär, peapiiskop Paul Gallagher, kes hiljuti külastas Eestit, ütles Vatikani Raadiole antud intervjuus 2. märtsil, et arhiivide avamine annab uue vaatenurga paavst Pius XII-le.
“Tänu avatud arhiividele võivad ajaloolased Pius XII tõusta inimkonna suurkujuks — inimeseks, kes oli sügavalt mures inimkonna saatuse pärast neil kohutavatel aastatel. Keegi, kes oli väga tundlik ja mures tagakiusamise pärast, keegi, kes oli ka ise natside ja fašismi vaenu objekt.”
Puudutab ka Eestit
Arhiivide avamine on oluline ka Eestile. Vatikani arhiivi fondidesse või Püha Tooli Kongregatsioonide arhiividesse on võimalik pääseda küll soovituskirja alusel, kuid seal leidub seni suletud arhiividokumentide hulgas ka säilikuid, mis on seotud Eestiga ja väärt uurimist.
On teada, et 1940. aastal kohtus peapiiskop Eduard Profittlich Roomas paavstiga, kuid veel ei ole selle kohta uurijatele ametlikke dokumente avatud. Niisamuti ei tea me, millised olid Eesti ja Püha Tooli diplomaatilised suhted aastatel 1939-1942 või kuidas informeeriti Vatikani okupeeritud Eesti olukorrast.
Kas Pius XII reageeris Eesti olukorrale või võimuorganid takistasid teda? Kõik need küsimused vajavad vastust.
Kindlasti on võimalik Roomas esimese reformatsioonijärgse katoliku peapiiskopi Profittlichi õndsakskuulutamise protsessi raames saada kiiresti juurdepääs Eestit puudutavatele dokumentidele ning leida vastused nii mitmetetelgi seni varjus olnud küsimustele.
